See ei ole esimene kord, kui ma tulen töölt koju jalgu järele lohistades ja totaalselt tülpinuna. Tuju on täielikus madalseisus ja endast on nii hale, et töristaks hea meelega natuke nutta. Mind on pea päev otsa koheldud kui vaenlast ja mulle on jagatud karmihäälselt käske, kuigi edu võti oleks kahe inimese koostöö, koostöö, koostöö.
Mul pole piisakestki energiat, et tõrjuda algavat masendushoogu. Mul pole juba tükk aega seda energiat, et tuua oma päeva positiivseid emotsioone. Ma ei tea kuhu ma teel olen või kuhu ma jõuda tahan. Et mille nimel ma tõusen hommikul kell 7 ja sõidan tuttava maja juurde ja istun oma laua taha?
Tunnen, et emotsionaalne, vaimne ja füüsiline madalseis on käes. Juba pikemat aega. Siit edasi peaks idee järgi paremaks minema. Aga millal?
1 comment:
"hea" ülemus sul...
Post a Comment