Charles Bukowski alter ego raamatus „Naised“ , Henry Chinaski, kirjutas oma esimest romaani peamiselt öösiti, pannes nahka pudeli viskit ja kaksteist õlut. Tõmbas sinnajuurde odavaid sigarillosid ja kuulas raadiost klassikalist muusikat. Tal polnud varahommikul õrna aimugi, kui palju lehekülgi ta kirjutanud oli ja kas kirjutatu üldse kõlbas.
Mulle tundub ka, et raamatu kirjutamine ei peaks nii kuradi raske olema. Et see võiks tulla suht soravalt, sulejooksu toetamas klaas veini või martiinit ning James Blunti plaadi 5 esimest lugu (no tegemist on ju ikkagi armastusest kirjutamisega).
Kuid mu kujutelmades kuuluksid raamatu kirjutamise juurde veel maast laeni aknad, heljuvad kardinad ja võrratu vaade ookeanile, äärmisel juhul merele. Soe ja kerge briis hõljutaks mu säravvalgeid kardinaid ja veehääled teeksid taustamuusikat.
Hehh, unistada ju võib. Eriti siis, kui mul on vaja kirja panna minimaalselt 200 000 tähemärki aga mul on ainult 44 000.
4 comments:
Hea raamatu kirjutamiseks on vist kannatusi vaja, et kui piisavalt kannatad ja vireled, siis hakkab fantaasia ilusaid asu (või koledaid) välja mõtlema.
Asukoht ja ümbrus ei olegi nii tähtsad, vireleda võib ka siidist linadel.
raamatu kirjutamine on mingi uus mood? vaatan, et hulk erinevaid blogardeid teevad/räägivad tegemisest, mul on ka soovitatud. mis toimub? :)
Kas just kannatusi, aga tugevat emotsiooni on küll kirjutamiseks vaja. Sellist läbiraputavat emotsiooni. Ja emotsioneeruda ma juba oskan :)
Jah, Sepp. Moega tuleb kaasas käia. See näitab, et sinus on veel säilinud muutumisvõimet. Et sa pole stagneerunud ja rutiinist läbi imbunud. :)
tea, kas nüüd just mood. pigem on nii, et blogivad ikkagi inimesed, kellele kirjutamine meeldib. ja siis ühel hetkel hakkad tahtma midagi suuremat kui lihtsalt igapäevase virina kirjapanemist. unistadda ju võib :)
Post a Comment