Mul on suht kehvad kogemused psühholoogide/psühhiaatritega.
Miks see mul äkki meelde tuli, sest lugesin juhtumisi uudist perverdist psühhiaatrist (LINK) Kelle õigustus/vabandus oma tegudele oli see, et patsient ei saanud aru, kui targad ja head tema meetodid tegelikult olid. Nagu midaasja?? Et kliendi kleit ja käitumine olid väljakutsuvad. Halloo?? Sa oled haritud psühhiaater, mitte suvaline oss tänavalt, kes võib ilusa naise järgi sülge tilgutada.
Loo kurbloolisus peitub selles, et depressioonis, stressis või muus mittetavapärases seisundis viibivad inimesed ei adu tihtipeale, kas asjad on õiged või valed. Neil on see arusaamine veits nihkes. Psühholoogi/psühhiaatri juurde minemine on seega hiiglasliku usaldamise märk. Sa usaldad oma nõrga oleku kellegi kätesse ja loodad, et ta aitab sind.
Oma esimesel psühholoogi visiidil istusin ma umbes pool tundi kabineti ukse taga. Mind ei kutsutud sisse ega selgitatud viivitust. Mingi hetk ma tõusin lihtsalt püsti ja läksin ära. Sest mul oli kodus pisike beebi ja mu aeg oli piiratud. Mul jäi tollest toimumata visiidist ülimalt halb tunne sisse. Milline psühholoog laseb inimesel pool tundi ukse taga istuda??
Aastaid hiljem järgmisel korral sattusin tunnustatud meespsühholoogi juurde. Abielumuredega. Ta selgitas mulle kohe, et ma ise olen süüdi. Võibolla olingi ja ilmselt olingi. Aga ma kindlasti ei taha, et mu psühholoog poole valib ja mulle süüdistusega lajatab. Arvan milegipärast, et seda oleks saanud professionaalsemalt teha. Nüüd aga jäi mulje, et mehed hoiavad kokku. Astusin kabinetist välja süüdlasena.
Minu viimased psühhoterapeudi külastused said teoks Töötukassa toel. Kasutasin juhust töötu olemise ajal head ja kvaliteetset teenust saada. Oli väga tark ja tore naine. Konkreetne. Mulle meeldis. Meie viimasel kohtumisel ütles ta, et näeb enda ees täiesti tervet, tublit ja hakkamasaavat naist :) Ja nii see sel hetkel oligi. Kuni järgmiste jamadeni.
Need paar kogemust aga pigem välistavad edaspidi selle teenuse mu jaoks. Ja nüüd pervert-psühhiaatri lugu lugedes ei lähe ma iialgi enam mitte ühegi mees-spetsialisti juurde. Võib ju olla, et ma pole sattunud nö õigete psühholoogide juurde. Aga kui palju peaks mul jõudu ja iseloomu olema, et katsetada seni, kuni õige leian?
2 comments:
Ma jällegi mõtlesin seda lugu lugedes, et kas autorile tuli korrakski pähe ka variant, et temani võis jõuda pisut nihkes pilt. Ma pole depressiooniga kuigi lähedalt kokku puutunud rohkem kui korra, aga see oli see-eest siis juba selline psühhoosilaadne seisund vist või ma ka ei tea, igal juhul jõudis see inimene nädalake hiljem haiglaravile, kust kaks kuud hiljem naasis täiesti paigas ajukeemiaga. AGA: see arusaamatus, mis meil tekkis sel ajal, kui talle tundus, et kogu maailm kokku ja iga inimene üksikult on tema vastu, on siiani õhus, ta ütleb nüüdki, aastaid hiljem, et ma olin tookord tema suhtes õel, julm ja hoolimatu. Ometi ta TEAB praeguseks, et kogu asi oli tema haiguses, võimetuses asju õigesti näha ja mõista - aga see seik on umbsõlm, mis just samasugusena nagu ta seda siis nägi, on tema mällu jäänudki. See tegi siis ja teeb siiani metsikult haiget, sest ma ju tean, et õelust, kurjust ega hoolimatust polnud üheski minu lauses, ma ei saanud aru, mis temaga toimub, aga sain aru, et miski on väga viltu ja tahtsin teda kuidagi aidata, püüdsin rääkida, et ehk ta peaks asju vaatama natuke teise nurga alt jne. Õelutsemine olnuks küll viimane asi, mis mulle sellises olukorras pähe oleks tulnud, aga nii ta seda mäletab. Ma enam isegi ei püüa seda sõlme lahti harutama hakata, sest kuskil urgitseb hirm, et kui see nii veidral kombel on alles jäänud, siis viimati vallandab selle kallal urgitsemine taas mingi seisundi - ja seda ma talle päris kindlasti ei soovi.
Enda kogetu valguses jäingi mõtlema: kas on mingi võimalus, et ka selle loo patsient oli seisundis, kus ta samamoodi nägi asju sootuks teises, ainult talle endale mõistatavas valguses? MIngi jama seal siiski pidi olema, ega psühhiaater muidu siis räägiks seda haiget riietuse ja käitumise juttu, aga kuidas see kõik oli ... Võtaksin iga sõna ses loos puhta kullana, kui poleks ise siiani pahategija rollis asja eest, mida ma teinud ei ole.
Mulle väga meeldis su kommentaar.
Hakkasin kohe peast läbi laskma omaenda asju ja olen vist mõned korrad samamoodi käitunud. Siis selle depressiiviku poole pealt just. Mu oma õdegi kardab mind vahel ja on näoga nagu kõnniks miiniväljal :) Kõige nõmedam ongi see, et see enda valulik tundmus tundub tõena ja sinna pole midagi parata. Võid ju isegi üritada mõistusega lahata ja analüüsida aga emotsiooni see ära ei võta.
Ja ise olen ka nö liiga teinud nii, et üskõik mismoodi ma hiljem inimesele seletada üritaks, ta ei kuula mind, sest tema jaoks on kõik halvasti ja mustades värvides. Pole minu võimuses seda muuta.
Aga mis ma selle leheloo juurde tahaks veel patsiendi kaitseks öelda, on see, et nimetatud doktori kohta on sellelaadseid hinnanguid mitmeid. Pole ühe inimese luul. Ja omast kogemusest julgen arvata, et peab ikka väga-väga ebameeldiv kogemus olema, et sellega avalikkuse ette tulla. See nõudis palju julgust ja energiat, mida depressiooni põdevatel tavaliselt pole. Ju siis andis ülekohtu/ebaõigluse/sobimatu käitumise tajumine nii palju energiat juurde.
Post a Comment