See on nüüd igatahes inimkatseliselt kindlaks tehtud, et rummijoomine lõpeb sajaprotsendil juhtudel liiga kummaliselt. Et mitte öelda halvasti. Kindlasti mängisid seekordse rummijoomise juures märkimisväärset rolli need neetud vahepealsed tekiilalaksud.
Ja ometi algas kõik nii ilusti…Tegelt juba lausa reedel, kui avanes võimalus juua veini miljardivaatega ruumis ja ürituse kõige hardam hetk sai vana kolleegi käsu peale kõvasti-kõvasti mällu söövitatud. Okei, okei – tõesti ilus oli. Liiga ilus. Maasikatega.
Kõik oli veel ilus selle hetkeni, kui laupäeva varahommikul sai kogemata telefonile vastatud ja tuvastatud, et teisel pool toru on üksijäetud Sõber Emm, kes soovib ilmtingimata loomaaeda minna. Well… soovitasin kõigepealt plaani ümber sõnastada ja esineda uue avaldusega pärast seda, kui ma olen oma kohustusliku trenni ära teinud.
Mis koht oleks kõige parem, kuhu kirja panna, et „Ma ei võta enam iialgi tilkagi tekiilat suu sisse!!“? Rääkimata variandist, et ma joon rummikoolat segamini tekiilaga. Siis ma kirjutaks sinna kohale veel, et „Üritused koos Sõber Emmiga ei ole niisama tilu-lilu üritused. Ole hoiatatud!“ Noh, et hommikul ei tuleks üllatusena.
Kui ma Lemmikbeibule pühapäevahommikul kurtsin oma traagilist saatust, siis ta teatas optimistlikul häälel, et „Kui Sõber Emmiga ei keppinud, järelikult on kõik hästi!“
No comments:
Post a Comment