Oh, ma ei kannata otsustamist. Ma näen kuidas otsustamist vajav asi irvitab mulle näkku aga ometi panen ma silmad kinni ja viivitan, viivitan, viivitan. Loodan, et äkki juhtub nii, et ma teen silmad lahti ja asjad on iseenesest korda läinud.
Muidugi ei lähe nad korda! Otsustus tuleb teha nagunii ja kui ma ise seda ei tee, siis see otsustatakse lihtsalt minu eest ära. Meeldib see lahendus siis mulle või mitte.
Ljolikuga hakkab asi ümber saama. On jäänud veel otsustada…
1 comment:
Mis seal ikka mõelda? Kummi venitada, siis võib hiljem palju valusamini vastu näppe saada.
Post a Comment