Kuidas ma muidu ikka Rockcafesse satuks, kui Sõber Emm ei helistaks kõige ootamatumatel hetkedel, et teatada: „Nüüd on minek.“ No minek siis minek. Muidugi oleks võinud ühte taksojuhti säästa minu linnast kojutoomisest ja kohtuda Sõber Emmi ja tema Võluva Kompanjoniga linnas. Aga võtmesõna on „ootamatud hetked“. Vähemalt olin seekord täies riides. Mitte nagu viimati, kui Rockcafesse minekuks tuli kõigepealt voodist üles tõusta.
Kätt südamele pannes pean tunnistama, et ega ma mingi rokitsikk ei ole. Kuid kui laval rokivad tõelised rokipeerud ja oma ala meistrid, siis ma võtan mütsi maha. Muude riietusesemete eemaldamine oleks minu vanuses juba ebaesteetiline – Dr. Smalltalkeri diagnoos kahjuks edasikaebamisele ei kuulu.
Ja kuigi Sõber Emm niheles ja kibeles ning lõi tuhat võimalust, et mina ja tema Võluv Kompanjon Sõbra Emmi pärast naiskaklema läheks, jäi seekord minu juustest pael lahti sõlmimata ja põrandale heitmata. :) Mitte, et ma tühjade pihkudega oleks jäänud. Lahkumishetkel suruti mulle vähemalt ühte pihku visiitkaart karmi käsuga helistada. Ja puänt on see, et mitte lihtsalt visiitkaart, vaid advokaadi visiitkaart…
Öösel ma isegi ei proovinud leida und. Vaatasin leegi võbinat laes. Homsed kellad olid juba löönud… Ja kui koitma lõi hommik, helistas Sõber Emm ja ma sain teda tänada kena õhtu eest.
No comments:
Post a Comment