Istun kergelt jahenevas vannivees, käes raamat, mille lugemise olen unustanud. Mõtlen. Mõtted jooksevad tuhandes erinevas suunas laiali. Üritan neist mõnda jälitada. Kuni mu tähelepanu köidab juba järgmine mõte.
Kuidas alustada uut, kui vanast on veel lahti laskmata? Miks on vanast lahtilaskmine nii pagana raske? Miks ma loodan, kui lootust ei ole? Ainult küsimused, ei ühtegi vastust. Panen silmad kinni, ehk vastused tulevad siis ise. Miks ma kahetsen tehtut, kui tehtud sai õigesti? Vastus: sest et tehtud otsuse tõttu jäin ma millestki ilma. Ilmajäämine teeb alati õnnetuks, isegi kui see asi niikuinii õnne või rahulolu poleks juurde toonud.
„Kõike saab teha ainult ükskord. Teine kord on juba kordus, võibolla mõningate variatsioonidega aga põhijoontes sama. Mul pole aega kordusteks…“ Umbes midagi sellist ütleb kaunis, kuid haige Lillian mu peos olevas Remarque raamatus „Taeval ei ole soosikuid.“
No comments:
Post a Comment