Pühendan selle loo Külvile - naisele, kes teeb võimatu võimalikuks :)
Teekonnad on lummavad. Iga teekonna alustamine nõuab mingil määral julgust ja eneseületust. Alati eelneb teekonna alustamisele Taani printsile iseloomulik küsimus: kas minna või mitte minna?
Minu viimatine teekond viis mind Tartu lähistele, et tähistada väärikalt ühe tubli nõukogude naise Külvi Ivanovna sünnipäeva. Külvi Ivanovna põsed särasid sama leekivatena kui talle kingitud sületäied nelke, kui me Äksi kohale jõudsime. Ja mina tundsin eneseületusele järgnevat rahulolutunnet.
Sest vahetult enne tulekut jäin ma ilma nii kaaslasest kui ka autost. Suht vilets seis, kas te ei leia? Sel hetkel algaski minu teekond.
Teekond, mis sisaldas ühte kergelt õllelõhnalist, kuid siiski vahvat reisikaaslast, Kose poe ees rahva rõõmuks pikali käimist, nii et vasak põlv on siiani valus, Äksi kohaliku nendingut, et “kiired ja vihased” on ka kohale jõudnud, toredaid nõukogude inimesi ja lookas peolauda, piljardit, mis mehed õudusest ohkima pani, Pilvi iha drum`n bassi järgi, sünnipäevajärgse hommiku kohvilauajutte, ühte hallikarvalist Sossu-nimelist reisikaaslast ja väga väsinult kojujõudmist.
Mul on siiralt hea meel, et ma seekordse teekonna ette võtsin ja end eluraskustel heidutada ei lasknud. :)
1 comment:
Aitäh sulle Piret :) Ning mul on tõsiselt heameel tõdeda,et sa ei lasknud end heidutada kaigastest, mis sulle kodaratesse sattunud olid:)
Post a Comment