Lööge või maha aga mina ei saa alati inimestest aru. Ah, mis inimestest… meestest ei saa aru!
Selgelt artikuleeritud sõnad voolavad, tähendus on neil justkui olemas aga kui jutuajamise lõpetad, tekib hämming – kuhu me selle jutuga nüüd õieti jõudsime ja miks ma ennast süüdi tunnen?
Või võtame teise näite – minu jaoks täidab (reeglina) üks mees kõik mu mõtted ja tunded. Mingi mehe jaoks aga pole mingit probleemi imetleda 4-5 tsikki korraga, teatades igaühele neist, et “Sa oled maailma parim ja toredaim”... Mitmenda koha mina isiklikult siis sain?
Tsiteerides klassikuid: ma tean, et ükski mees ei mõtle nii nagu mina mõtlen, et ta mõtleb. Seda tean ka, et rääkimine on ülehinnatud. Kõik asju ei saagi rääkimisega selgeks. Aga äkki on asjad selged rääkimatagi? Või et polegi mõtet rääkida? Kas see kui ei räägita, on positiivne või negatiivne?
Ma olen oma olemuselt lihtne (et vältida sõna naiivne) inimene. Mulle meeldib, kui asjad on nii nagu öeldakse, nagu neid mõeldakse ja nii nagu nad näivad. Et kõige kolme komponendi vahel valitseb harmoonia ja mõistatuste tekkimiseks pole ruumi.
No comments:
Post a Comment