“ Hirm on nagu emotsionaalne toakaaslane, kes elab su kõrval ööpäev läbi. Ta kõneleb sinuga, manipuleerib sinuga ja püüab sind veenda, et sa ei teeks ega ütleks midagi, mis kuidagi võiks põhjustada sulle ebamugavust, ega riskiks millegagi. Hirm käsib sul mitte tegutseda, mitte olla avatud, mitte proovida, mitte usaldada, mitte liikuda.”
Mis suhted mul on oma hirmudega?
Kui ma oleks sunnitud üles lugema korrad, mil ma olen oma liigse inimeste usaldamise tõttu kõrvetada saanud siis pean tunnistama, et neid kordi on rohkem kui ma oleksin tahtnud.
Hirm sündis hetkel, kui ma sain esimest korda haiget. Vaevalt, et ma seda sel hetkel kohe märkasin või sellest aru sain. See toimus alateadvuses. Hirm on üks vahenditest, mida meel kasutab, püüdes mind hoiatada olukordade eest, mis tema arvates võivad mulle haiget teha, ja ta tugineb seejuures olukordadele, mis on mulle minevikus haiget teinud. Hirm on kaitsja valu eest.
Kuid vahel otsustab hirm kaitsta mind asjade eest, mille puhul pole tegemist ohuga. Olukorras on midagi tuttavlikku ja see meenutab meelele minevikust juhtumit, kui ma tõesti olin ohus.
Kurb uudis on see, et hirm ei lähe kunagi ära. Ei ole mõtet üldse seda oodatagi. Hea uudis on aga see, et on võimalik ennast eraldada hirmust, olla oma hirmu tunnistaja.
“ Ma vaatan oma hirmule näkku. Ma lasen tal endast mööda ja läbi minna. Ja kui ta on mööda läinud, vaatan tema rada. Kust hirm on läbi läinud, seal ei ole enam midagi. Ainult mina jään järele”.
Kirja pandud Ph.D. Barbara De Angelise abiga
No comments:
Post a Comment