"Oh, kuidas ma armastan autoremonti!"

Ei armasta tegelt üldse.

Sain auto remondist kätte, maksin raha ära, läksin diagnostikasse, sama viga, uuesti parandusse, uuesti paar sotti maksta.  Nagu hurraaaaa..

Jaa, tegelt ma olen oma autole suht vähe kulutanud siiani. Midagi pole remontida vaja olnud. Aga nüüd, auto 10. eluaastal kukkusid kõik vajalikud osad küljest ära :(  Pole üldse põnev enam.

Ja ma  a-b-s-o-l-u-u-t-s-e-l-t  vihkan olla naisterahvas autoremonditöökojas. Kohe vihkan, vihkan seda loll olemist. Sama hea, kui mina küsiks autoremondimehelt kommertspandi seadmise tingimuste kohta. Täna diagnostikas juttu puhudes ütlesingi, et mulle meeldiks, kui oleks remonditöökoda, kus autosid parandavad naised. Onklid arvasid, et jumala hea äriidee. Neil oli seal ükspäev just kaks praktikanti tüdrukut tööl ka.

Täna käisin autol taaskord järel. Uberiga. Täpselt meie ees sõitis üks minu kolleeg koju. Pagan, oleks ma enne teadnud, kus ta elab! Seekord sattus mulle ülijutukas taksojuht, muudkui seletas, keda kõiki ta sõidutanud on. Ja kellega koos elanud on. Näiteks 20-aastaselt 43-aastase naisega. Ja et nüüd on ta vaba ja vallaline, 34-aastane noormees. Varem oli tal BMW, mis naistele väga meeldis. Just niipalju ja rohkemgi infot veel sain selle 6-minutise sõidu jooksul.

Kui ma töökotta jõudisn, nägin seal Ferrarit. Ütlesin, et jätke see citroen endale, ma võtan selle Ferrari :)  Mees andis mulle Ferrari võtme ja ütles, et aga palun, mine. Ma hoidsin oma käes päris Ferrari võtit. Võib ma kirjutan veel paar korda Ferrari, sest see oli tõesti nii ilus Ferrari, et ma ei julgenud seda Ferrarit katsudagi suurest aupaklikkusest.

Kahjuks sõitsin koju siiski oma õnnetu prantslase ja paha tujuga. Nii umbes paar sotti on lihtsalt maha visatud ja nüüd tuleb see raha uuesti kuidagi kokku koguda. Või äkki keegi tahab mulle uue auto kinkida? Või mõistliku hinnaga müüa. Tingimused on imelihtsad: võimalikult uus, peab pakkuma emotsiooni, navi ja parkimiskaameraga, max liisingusumma 100 EUR/kuu.