64,40

On üks teema, mis mind täiesti närvi ajab - elatisraha.
See raha, mida peaks ja võiks mees/isa maksma oma lapsele siis, kui ta pere juurest lahkub. Oma lapsele...

Aga meil siin on täiesti normaalne ja üle riigi levinud olukord, kus "isadel" pole kunagi raha, sest ... (pane siia absoluutselt ükskõik mis lollakas põhjus). Aga emad ei saa sellist asja kunagi endale lubada.  Olukord on suisa nii traditsiooniliseks muutunud, et riik peab hakkama kehtestama erinevaid meetmeid a´la juhilubade äravõtmine jne. et saaks mingigi vastutuse neile "isadele" panna.

Minu tutvusringkonnas on päris mitu sellist naist. Võibolla on rohkemgi aga mõni vast häbeneb seda tõika, et on sellise paraja luuseri otsa sattunud, kes raha ei suvatse maksta.

Imelik on asja juures aga see, et need naised käivad viisakalt palumas ja meelde tuletamas neile "isadele", et äkki see kuu näiteks maksaks midagi? Paluvad viisakalt kuid, aastaid. Sest nad ei taha oma laste isadega suhteid ära rikkuda! Või neile ebameeldivusi valmistada.

Lambakari, ma ütlen.

Ise olen samasugune lammas. Ootan, palun, kerjan, loodan. Vahel veab aga vahel saabub kontole  64,40 EUR või ei saabugi midagi.  Ma ei tea, mis ma valesti teen või mida ma tegemata jätan. Oma vanema lapse isaga ma olen sadu kordi hullemini käitunud ja seetõttu lahutanud. Mis aga on täiesti alles, need on igakülgne totaalne toetus nii lapsele kui ka mulle endale. Sest isa ja lapse suhe ei tohiks kuidagi sõltuda suhtest lapse emaga. Ükskõik mida too ka kokku keeras.

Ma lihtsalt murran öid ja päevi oma pead selle probleemiga ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nö teha lapse aga tema eest mitte vastutada?

head isadepäeva, eks.