Ma olen kõva häälega nutta röökinud kuni hüsteeriani aga miski ei aidanud.
Ma öösel aknast välja vaadates hääletult pisaraid valanud ja sosinal palunud, et kõik muutuks.
Ma olen nutnud oma voodis lakke vahtides nii, et pisarad jooksevad kõrva.
Ma olen nutnud autos sõites nii, et ripsmetušš voolab silma ja hea, et ma siis avariid pole põhjustanud.
See valu, mis mind niimoodi nutma paneb on suisa hingekinnipanev. Selline tunne, et ei saa hingata enam, kõik valutab, süda valutab, kopsud valutavad, pea valutab ja kõht ka valutab.
Miks peab elus olema asju, mis niimoodi nutma panevad?
4 comments:
jagatud mure on pool muret, kurda ja me lohutame
Eks ma vahel harva jagan ka aga minu jaoks on mure jagamine nõrkuse märk. Proovin ise hakkama saada.
Aga ei ole nõrkuse märk! Kogemus räägib nüüd ise edasi: kui saad, siis jaga. Mina ka ei jaganud, ei tundunud kuidagi õige. Aga murega on nii, et sa saadki ju lõpuks ise hakkama (mure enda, selle lahendamisega), sa jagad ainult seda tohutut hingelist raskust. Sest ega ilmaasjata ei öelda, et jagatud mure on pool muret. Sellises mastaabis mure, mida sa siin kirjeldad, sellest lihtsalt peab osa ära andma. Jaga, muidu see murendab sind seest, ja vaenab ja vaevab ja kulutab. Nii et pärast, mure möödumisel, on väga raske taastuda. Mul mõjus murede üksi marineerimine nii, et lisaks (meele)tervisemuredele hakkas see paistma ka väljast - nahast, silmadest, võimetusest millegi üle rõõmustada.
See ei tähenda, et sa pead seda tingimata siin jagama, kui ei taha.
Ma tean mis sa tunned...
Post a Comment