Ma nägin sind täna öösel unes. Tegelesin millegi asjalikuga, mingi koosoleku korraldamisega ja äkki sa jooksid minu juurde. Säravil silmil. Jooksid ja haarasid mu ümbert kinni, meenutasid natuke õhinas kutsikat oma ülevoolavas rõõmus. Sa ütlesid, et... ehh, ma ei mäletagi enam täpselt. Midagi stiilis, et sa oled aru saanud, sa armastad mind ja sa tahad minuga igavesti olla.
Mäletan oma nõutut ja hämmingus ilmet ja kartust kohe sama suurt rõõmu tunda.
Ma hoidsin sind ja olin ühtaegu segaduses, rõõmus, nõutu, üritasin olla ka asjalik, et ikkagi töö pooleli ju.
Ja kui sa siis lahkusid, tabas mind joovastav õnnetunne. Ma tahtsin kohe kõigile rääkida meist. Me kallistasime igal hetkel, kui sa mu läheduses olid, nagu üritades kaotatut tagasi teha. Kõik oli järsku loomulik ja vaba ja just nii nagu ta olekski pidanud kogu aeg olema. Nagu sina ja mina oleks pidanud kokku kuuluma algusest peale...
* mul on komme kirjutada nendest emotsioonidest, mis mu sisse ära ei mahu, pooleksmurtud A4 lehele. Enamus neid lugudest on suht segased ja katkendlikud, sisaldades palju küsimusi nagu Miks?? Oh, miks? ja erinevaid vandesõnu oma lolluse pihta. Sahtlite koristamise käigus leidsin selle jutuga lehe. Ja see unenägu oleks nagu eile olnud, ma mäletan seda...
No comments:
Post a Comment