Mul on päris palju tööd ja tööülesanded varieeruvad seinast seina ja põrandalt lakke. No vot on selline amet.
Kahjuks hakkab iga esmaspäevaseks traditsiooniks saama umbes keskpäevane paanikahoog. Tegemata tööde listi vaadates.
Tavaliselt on nii, et saabun poole 9 paiku tööle, avan arvuti, teen endale köögis kohvi ja lobisen siin ja seal. Vaatan üle oma meilid, FB ja uudised. Seejärel võiks nagu tööle hakata. Aga...
No ei tule seda tahtmist! Nagu sein on ees, ilmatu lai. Vägisi teen mingid kiiremad ja lihtsamad asjad ära. Raskemad ja süvenemist nõudvamad lükkan edasi kaugesse tulevikku. Sinna on neid päris suur kuhi juba kogunenud.
Mõtlen, et okei, esmaspäev ju. Võtan kaks palderjanitabletti, üritan päeva õhtusse saada. Homme ka päev! Küll jõuab kõik töö ära teha. Ja siis äkki on reede, ja kõik asjad ikka tegemata. "Kõik" on muidugi ilmselge liialdus, sest ma ei istu siiski jalg üle põlve ja unistades. Ma nagu teen kogu aeg midagi.
Ja töö mulle meeldib ka. Lihtsalt paljud asjad nõuavad aega ja süvenemist aga aega mul pole. Siis oleks kui paneksin kabineti ukse üldse kinni ja sildi sinna peale, et "Ärge segage, täna on (näiteks) Amphora päev" või "Sõidupäevikute täitmise päev" või hoopis "Audiitorite jaoks dokumentide tegemise päev"
Mulle meeldib oma töö ja ma teen seda aga kuhu jääb heameel, kirg ja tahtmine? Need on kuskile kinni jäänud ja ma pean ennast pidevalt sundima, et ole hea tee see e-mail valmis ja saada ära, mitte ära klõpsi iga kahe minuti tagant FBd, delfit ja perekooli.
Kust ja kuidas saada tööindu? Kust saada see energia hommikul asjadega kohe pihta hakata, et õhtul südamerahus koju minna?
1 comment:
Tean hästi, mida tunned.
Tavaliselt katsun tööpäevadel nii 45 mintsa varem tööle tulla ja omas rütmis ärkamise ära teha ennem töökaaslaste saabumist. Tuba mehi täis ja kõigi muljed nädalavahetusest tuleb ju ära kuulata.
Üldjuhul topin klapid sügavale kõrva ja panen oma töömeeleolu muusika taustaks mängima ja saan kiirelt asjad tehtud.
Post a Comment