Kuigi 180 cm laiuse jenkkivoodi algne idee oli seal ennast kahekesi mehega hästi tunda ja end välja puhata siis reaalelus on kõige mõnusam laiutada selles voodis koos beebiga. (kuigi mingil imekombel suudab ta alati end vastu mind nihverdada, ükskõik kui kaugel ma tast poleks)
Aga siiski, mõni hommik me laiutame seal kohe kella poole 12-ni. Nagu näiteks täna. Väljas paistis paljutõotav pesupesemise ilm ja hästi välja puhanuna sorteerisin rõõmsalt pesud hunnikutesse.
Kui aga tuli hetk esimene masinatäis pesu välja kuivama riputada, langes taevast jumal teab kust tulnud äikesepilvedest paduvihma. Ähh, kurat. Panin siis hoopis lapse vankrisse, vihmakile peale ja lootuses teda sellise vihmase ilmaga ülipikale unele suigutada, lükkasin vankri terassile. Nii, mõned hetked endale ja siis voila - kõrvetav päike paistab otse lapsevankrile peale nii, et tõenäoliselt on seal kile all kasvuhoone!
Omaette vandudes ja porisedes ning vaadates ärganud lapse suurtesse silmadesse vajusin toolile istuma, sest mul lihtsalt jooksis mõte kinni. Et kuhupoole nüüd tormata või mida teha. Ja kas üldse on kõigel mõtet...
Täitsa draama ma ütlen.
1 comment:
Et oleks 3 kommentaari 1 päeva sees, siis LAIK @ pilt. Ja kihistasin naeru seal viimase nalja juures: Täitsa draama ma ütlen.
Post a Comment