Oleme tüdrukutega enesele võtnud püha kohustuse korra kuus kokku saada ja väisata Tallinna linna noobleimaid lounge ja muid selliseid trendikohti. Et saaks korra maha istuda, kokteilikest võtta ja uudiseid vahetada. Rääkimata sellest, et saaks kenasti riidesse panna ning ennast näidata ja teisi vahtida. Et ikka eluga kursis olla.

Reedel istusime siis järjekordselt vanalinnas ühes mahedas paigas terrassil ja limpsisime Mojitosid. Elu kees... Nagu filmis :)

Terrassi nurgalauas istusid kaks härrasmeest. Laual oli neil pudeliga valge vein ja kummalgi ees taldrik juustuvalikuga. Hmm. No okei. Paljud härrasmehed, kes nende lauast möödusid, andsid neile kätt. Eeee. Äkki peaksime ka meie neile minema kätt andma, äkki on see mõni uus komme, millest me midagi ei tea...? Terrassi kõrvale sahises mööda vanalinna munakive suur, must, läikiv bmw. Varjates parkides meie tänavavaate. Autost astus välja pisikest kasvu meesterahvas ning kõndis meile juba tuttava nurgalaua juurde kätt andma. Vaatamata oma lühidusele paistis ta olevat täiesti terve mees. Bmw esiklaasil ilutses sinine invaliiditõend.

Veidi eemal lauas kogunes sätendav-särav ja glamuurne sünnipäevaseltskond. Roosid, shampused, fotograafid. Kõik tüdrukud ühe mudeli järgi välja lõigatud - ilusad, miniatuursed, päevitunud, pikajuukselised, noored, rabavate kleidikestega. Tundsin ennast pensionärelevandina....

Ettekandja pakub lahkelt: "Veel üks Mojito?" Mina, et ah okei, teeme ühe veel. Superettekandja oli, ta vist luges mu silmist, et tegelikult ma ei ikka ei tahtnud end täis juua ja jättis Mojito toomata :) Õhtu edenedes ilmus maja trepile ettekandjate üle valvama kotkapilguga matroon. Kordus juba tuttav stsenaarium, kõik kes temast mööda läksid, teretasid prouat.

Glamuuritüdrukud poseerisid keset platsi, võttes sisse haruldaselt modellilikke poose. Meie küsisime arve.

Kõndisime oma autode poole. Elu vanalinnas alles algas...