Ennist lugesin soodomakomorrat, keda ajendas kirjutama keegi teine ja mis omakorda pani mind ka mõtlema elu ja armastuse üle.

"Ma armastan sind" olen ma kuulnud ausalt öeldes elus paar korda. Kord või paar mehelt, kellega ma abielus olin ja need olid ka suht väärt korrad. Ja pool korda ning seegi suht väljapigistatult kelleltki, kellele ma ise iga päev öelda tahaks, et ma armastan teda...

Arvesse ei lähe üleüldse ühe noore ja tobeda poisi sõnamulin, sest ta lihtsalt ei teadnud misasi armastus üldse on ja et sellega niisama ei mängita.

Sellest aga, et mind kohtama ega õhtusöökidele ei kutsuta, olen ma vist juba korduvalt halanud. Ma saavutan millegipärast alatasa selliseid kutseid nagu, et "kuskohas sulle seda teha meeldiks?"