25 May 2011

Mu elu sarnaneb järjest enam mingile draamakuningannade elust rääkivale koomiksile. Ühtlasi nii naljakas, kui absurdselt vihastama ajav. Käsi südamel, ega mulle igavus ja rutiin ei meeldigi. Aga no nii palju draamat?

Külmkapis on caesari salati tegemisest järgi jäänud paras kogus praetud kanatükke. Hea perenaine teeb neist 1-2-3 hõrgu pastakastme, eksole. Aga mitte siis, kui keegi valab need kanatükid endale taldrikule, üritab süüa, kirtsutab nägu ja viskab külmkappi tagasi. Siis viskab see õnnetu perenaine kanatükid vihaga hoopis minema, karjub veits teemadel "nii ei tehta" ja "oskamatus süüa teha".

See, kelle peale karjuti, solvub hingepõhjani ning hilisel öötunnil heidab magama voodi asemel toolil, pea söögilaual.Sest karjuva naise kõrval ju ei magata! Kui öösel üritan toolilmagaja piinad lõpetada, siis selle tulemusel heidetakse magama vannitoapõrandal. Tule taevas appi.

Veits mõttetööd keset ööd umbes kell 3.33, und ju pole kui siuke draama käib. Trambin vannituppa ja lasen dushist põrandalmagaja märjaks. Lõpuks ometi tuleb aru pähe. T-särk aga ei kuiva hommikuksi ära.

Krdi lugu küll.

1 comment:

soodomakomorra said...

see oli kahtlemata parim draama ja olukorra lahedamise viis - ootamatu, mänguline, vaimukas ja jahutav.

naine "katkestas käitumismalli" ütleks selle kohta dr. Noormann.

mhmh, maksimumpunktid.