Tere tulemast mõned hetked tavalist elu! Veits väsitama hakkas see pingeline periood, mis kahjuks ei ole veel läbi saanud. Alles esimene sammuke sel teadustetegemise teel sai astutud. Ehk et esimene tähtaeg kukkus.
Samas olen üritanud vürtsitada oma pikki päevi erinevate lahedate ettevõtmistega. Ega ma ikka ei suuda kirjutada kaks nädalat jutti. Lolliks võib minna. Ja samas on nii raske end sellest kohustusest välja saada, kui kuklas on kogu aeg teadmine, et tähtaeg ligineb hüperkiirusel.
Niisiis - floating. Ehk hõljumine. Lugesin eelnevalt veidi teiste kogemusi ka internetist, et teaks milleks valmis olla. Proovida tahtsin kindlasti, juba ammu sattusin kuidagi sellele infole. Pidavat seljale hea olema ja nahale ka, kuna vesi sisaldab tohutus koguses magneesiumisoolasid.
Ruum oli väga armas ja noormees väga sõbralik. Kõik tehti kenasti selgeks ja kõik mu erisoovid kuulati ära. Seejärel dushi alla ja siis väikesest luugist konteinerisse pugemine. Hõljumisvann on selline suur kinnine konteiner. Seal sees on kõlarid muusika jaoks ning võimalik olla nii pimedas kui lambiga. Vett on suht vähe, niimoodi põhja peal. Aga piisavalt selleks, et hõljuda. Lõhn häiris algul, hiljem nagu harjus ära. Katsetasin siis seal soolvees erinevaid variante, üritasin harjuda ja vaadata kuidas olla. Algul kohe tuld ei julgenud ära kustutada. Siis sain mõnusa hõljumisasendi kätte ja kustutasin tule ka ära. Hea rahustav oli seal loksuda ja mõtteid mõlgutada. Igasuguseid huvitavaid mõtteid tuli pähe. Vahepeal tuli ilus muusika ja mul oli täpselt siuke tunne, nagu Titanicu filmis laevauppumisööl, nägin vaimusilmas karget ja imeilusat tähistaevast. Ja ühe asja mõtlesin ka välja, mille ma jätan oma teada.
Hõljumine ise kestab umbes tund aega ja lõpupoole tüdisin natuke ära juba. Panin tule põlema ja katsetasin niisama seal vannis erinevaid variante. Kokkuvõttes oli väga lahe kogemus, lähen ühe korra veel. Nii palju olen ka targem, et vahepeal vannist välja ronides tuleb käed enne ära pesta, kui mantlitaskust telefoni hakkan hääletu peale panema. Tegin selle vea ja pärast neid soolajälgi mantli pealt oli suht raske maha saada... Selg oli õhtul tõesti parem ja mõnus väsimus oli ka.
Nii - korduskülastus Rootsi. Laev oli puupüsti täis müüdud. Kui ma eelmine kord käisin N-L, siis nüüd R-P. Ja oi see oli paras hullar. Kohe sadamas aga märkasin tõelist silmailu noormeest. Ilmselgelt muidugi mitte minu vanuseklassist või minu liigast :) Aga vaatamist ei keela ju keegi. Lapsed olid laevast tohutus vaimustuses. Isegi kajutis õhtusöögiks poest ostetud pirukate ja snäkkide söömine oli neile pidu :) Ja no ma ei hakka rääkima sellest sambakarnevalist, millest satuvad vaimustusse kõik 0-100 eluaastani. Ausalt see oli nii kuum ja rütmikas, et sel hetkel ei taha kohe üldse eestlane olla. Tahaks ka olla päikest täis isegi sellises kliimas nagu meil. Siis kui lapsed ära väsisid, lükkasime nad kajutisse magama ja multikaid vaatama ja läksime ise õega diskotama ja kokteilitama. Diskol oli juba silmailu ees. Oh seda rõõmu. Vähemalt oli mida vaadata. Kui ta aga pärast koos minuga lifti tuli siis kurvastusega tundsin, et null keemiat. Null. Mitte et ma teda tahtnud oleks.
Linna külastamiseks suuri plaane ei teinudki ja õigesti sai tehtud kah. Kirik, vahtkonna vahetus, varakamber ja 1 H&M. Seejärel olid kõik juba väsimusest ümber kukkumas. Varakambris olid imeilusad kroonid. Ja kui ma siis oma lemmiku, musta-kuldse välja valisin, selgus et see oli mingi kuninganna matusekroon. Õde soovitas mul sellest omad järeldused teha.
Laeva tagasijõudmisega sai väheke actionit ka. Et ikka mis kell ja mis metrooga. Mina olen selline aeglane ja sada korda kontrollija. Mul on kõik asjad ette läbi mõeldud. Aga kui keegi männi üles tõmbab siis ma lähen paanikasse. Nii istusimegi vale metroo peale ja põhimõtteliselt jooksime elu eest peatusest sadamasse. Et siis rahulikult tund aega laeva väljumist oodata :)
Päris pikk jutt sai. Varsti jälle :)
No comments:
Post a Comment