Mul tuli täna poeteel vastu üks onu. Kaugelt juba vaatasin tema längus õlgu ja löntis kõnnakut. Jopekapuuts oli silmini pähe tõmmatud ja suunurgad allapoole.

Kui ta minuni jõudis, märkasin ta paremas käes kinkekotti ja kotist paistis välja kolm imetoredat väikeseõielist kollakas-punast gerberat.

Issake, mul hakkas järsku nii kahju sellest võõrast onust. Kandami järgi vaadates oleks võinud järeldada, et tal ootab ees tore õhtu aga millegipärast oli ta hoopis õnnetu ja kurb.