Esimese tibatillukese tassi kohvi sain ma alles kell 13.00. Minusugune hommikune zombi,kes käivitubki normaalrežiimile ainult poole liitri kohvi abil? Epic feil nagu öeldakse.
Selge see, et selline päeva algus ei tõota head. Lisaks sügeles nina all vaikselt tekkiv ohatis. Vihmast ma ei hakka rääkimagi. Või viigipükstest, mis kaalukaotuse tagajärjel jalast maha kukuvad ja lompides järgi lohisevad. Või parkimisrahast, mille ma pidin võtma lapse hoiukassast, sest mul endal enam lihtsalt pole raha. Või sellest kuradi bensiinitulest, mis lööb põlema kõige ebasobivamatel hetkedel.
Helistasin haleda häälega perearstile, kes lubas mind vahele võtta elavas järjekorras. Sain retsepti kätte aga oh häda - raha on ikka veel nii otsas, et see otsas on ka täitsa otsas. Õnneks on olemas õeraas, kellel raha on natuke vähem otsas. Ja veelgi suuremaks õnneks oli kallile rohule olemas poole odavam analoog.
Koju taasjõudes tegin endale esimese asjana suure tassi kohvi ja mäe merevaigusaiu. Pfft, milline paha päev.
2 comments:
Nonäed siis. Ma kirjutasin ka enda teisipäevast.
Ohatis on jube. Imelisel kombel tundsin ka mina eile vastikud sügelust ja määrisin end ööseks igast asjadega kokku.
Mudie, kui sinul on kaal langenud ja püksid kukuvad maha, siis mina kannangi vist nüüd ainult seelikuid, sest olen juurde võtnud ja ükski püks mulle jalga ei lähe! Koo-hhuuuu-taav!
(ega kui asjad hulluks lähevad, siis on vähemasti päris põhjus midagi osta, eks).
Aa, raha kohta. Küll ta tuleb. Ja siis jälle läheb.
Ma sõin eile 16-kroonist pläusti lõunaks. Veits erineva kui terrassilõuna vaatega kõrghoones...
Ega ma tegelt väga muretsegi :) Vahel lasen lihtsalt vingudes auru välja. Kui palju pahasid asju korraga kokku langeb ja maailm selga vajub. Vingun natuke ja siis elan rõõmsalt edasi.
Aga minu ohatise vastu ei aita enam ükski määrimine. Tabletid tegid imet praegu.
Post a Comment