Film "Kirjad Juliale" on küll tõsine maiuspala romantikutele ja armastusse uskujatele. Kõik klišeed on kenasti olemas, selles küll pettuma ei pea. Ja miks, oh miks, päriselus sellist armastust ei ole? Helge meeleolu kestis küll ainult selle hetkeni, kui märkasin oma telefonis vastamata kõnet ja tagasihelistamisel tuli kokku leppida samaks õhtuks kohtumine, mis mu käed silmnähtavalt värisema pani. Nii ta läks...
Jõin rahustuseks ühe rohelise tee ja asusin Gilberti raamatut lugema. Kokkulangevusi minu eluga on ikka üle mõistuse palju. Vanus, abielu, lahutus, noor kallim, konstantne rahulolematuse seisund. Täna võtsin kätte ja kirjutasin kirja Jumalale. Aitab eneseohverdustest, küsin isekalt midagi endale. Küsin seda, mis mu elu jälle ilusaks teeks.
Mul on käekotis metsmaasikalõhnaline lõhnaküünal, kuspeal on kirjas "Õhus on armastust". Armastus on igal pool olemas. Pean õppima seda nägema. Kui nädalavahetusel Kustiga metsas mustikal ja kukeseenel käisin, istusin korra kännule ja nägin enda ees puukooretükki, mille sees oli südamekujuline auk. Haarasin selle hellalt kaasa ja toimetasin linna. Panin kapi peale. Nüüd panen lõhnaküünla sinna kõrvale.
No comments:
Post a Comment