Nimetage mind vinguvaks vanainimeseks, kui tahate aga ebaviisakus on sellegipoolest nõme.
Üliebaviisakas on teatris oma kohale trügides torgata istujaile näkku oma tagumik. Masendavalt õudne. Miks ma pean teie viledaid tagumikke vahtima? Ma ei tulnud sellepärast teatrisse.
Mingi uus trend on saabuda näiteks koosolekule või kokkusaamisele ja ennast mitte tutvustada. No hallooo? Nii maailmanaba ja ennast täis ei saa nüüd küll olla, et arvata, et kõik sind nüüd nime ja nägupidi tunnevad.
Kuhu on jäänud vana hea viisakus? Ma igatsen seda taga.
1 comment:
vanaks on jäänud.
tööl enam ei käi.
ja teatrisse jõuab harva.
kes tahab, võib ise külla minna.
Post a Comment