Ilus vaikne, sume suveõhtu. Aknad on lahti, triigin mõnuga. Ühe silmaga vaatan telekast mingit seepi. Äkki kostab üle õue hull naiste kiljumine, plaksutamine ja huilgamine. Mis toimub? Varane nädalalõpu tähistamine? Kiikan aknast välja, õues küll kedagi pole. Ja siis märkan, et vastasmaja akendes helendab igal pool roheline jalgpallimuru.
Panen teleka jalka peale ja MUTE peale. Päris lahe on nii vaadata. Vastasmaja naised kiljuvad nii väravate, ilusate meeste kui ka kohtuniku otsuste peale :) Ilmselt pole suurt vahet, mille peale täpselt kaasa elades karjutakse. Ma olen ise jäähokile ka niimoodi kaasa elanud, et mängust muffigi aru ei saa. Vahet pole, tähtis on emotsioon :)
1 comment:
Isegi emotsiooni puhul on tähtis loomulikkus.
Post a Comment