Kui sama asja on juba kaks laupäeva järjest tehtud on tegemist traditsiooniga. Linnalähedane maa - tundike kepikõndi - värske salat, võileivad ahjukana - traditsioon. Ja neid, kes ei osale, vat neid klatšitakse :)
Mehi klatšitakse ka. Näiteks, miks ei ole enam mehi, kes viiksid naisi teatrisse ja restorani. Õigemini küll, miks püsisuhtes mehed ei viitsi seda teha. Või siis viivad küll aga mitte oma naisi. Kuhu on kadunud vanaaegne romantika. Miks naised ise mehi pikali jooksevad ja mehed sellega täitsa ära rikuvad. Miks on elus nii vähe glamuuri ja kas tuleks veits tuure peale keerata, et lõbusam oleks.
Igatahes kindel on see, et seekordse kepikõnnimaratoniga olen ma ausalt välja teeninud nostalgilised singi-juustu pannkoogid Olümpia restoranis. :)
4 comments:
Õige! Glamuuri on VÄGA vaja peale keerata, kasvõi endale, oma rõõmuks! Ja värve, värve, värve!
ennevanasti ma käisin Olümpsis espetsiaalselt justneid pannkooke söömas.
vahepeal neid polnud. kas nüüd on jälle? ja kas need on oma endises headuses?
Pole seda glamuuri jõuga vaja peale keerata ühti, lugesid ekspressist, et realistlik depressioon on maailmas nüüd hinnas:)
surm keep smilingule!
Pannkoogid on Senso nostalgiamenüüs, sest Reval Olümpia tähistab oma 30. aastapäeva. Pole veel ise sööma jõudnud.
Mul on realistlik depressioon täiega läbi põetud, nüüd on kord tuuride ja glamuuri käes :) Ma mõtlen, et kui midagi teha siis teha korralikult.
Soodomakomorra ma olen täiega nõus, et keep smiling sakib big time. Aga väike (värvi/glämmi)
boost endale on ainult super :)
Reval peab sünnat neh. Varsti peaks kuulus sefiiritort ka letis olema!
Post a Comment