03 February 2010

Romantikakuu eri - kohtumise lugu




„Tervist, maaler siin…kas homme hommikul enne 10-t sobiks teile?“

Jõllitan unesegasena hilisõhtul oma mobiiltelefoni saabunud sõnumit. Misasja? Ei sobi loomulikult. Ma käin tööl ja ei või ilma pikalt ette hoiatamata postilt puududa. Praegugi peaksin juba ammu magama aga selle asemel toksin sõnumile vastust, üritades viisakaks jääda.

Meie majas käib ehitusjärgne garantiiremont. See maaler soovib ilmselt tulla mu akende ümber laiuvaid pragusid parandama. Pärast mõningad telefonivestlusi, ja helistada oskab ta alati kõige kibedamal tööajal, saame kokku leppida aja, mis sobib mõlemale. Nii ma siis ootangi teda, keset päeva, rätsepistes elutoa diivanil, üritades sülearvuti kaudu kolleegidega ühenduses olla – no kui midagi peaks tööl juhtuma.

Kui ma korteriukse kellahelistamise peale avan, astub tuppa väga noor ja väga ilus töötunkedes maaler. Oh jah, selline klišee! – lahutatud kolmekümnendates korteriperenaine ja jõuline ehitustööline. Pööritan silmi ja varjamaks meeleheitlikku olukorda, räägin asjalike lühilausetega. Sest tegelikult olen ma kaua üksi olnud. Haavu lakkunud. Kild killuhaaval oma elu kokku korjanud nii, et see taas hommikuti elamisväärsena paistaks. Piidlen silmanurgast akna eest põlvitavat ja keskendunult oma tööd tegevat meest. Ilus vaatepilt, midagi pole öelda. See pole aus! Jumal tänatud, et eelmisel nädalal saadetud torumees oli keskealine õllekõhuga vunts.

Aga film ei ole elu. Ning Ameerikamaa stiilis armastusfilmi süžee ei teostu. Kurtes oma kurba saatust sõbrannadele ühel õhtul veiniklaasi taga istudes, tituleerib sõbranna abikaasa mind saamatuks. Ja ütleb, et ma ei saa kunagi mehele, kui selline lammas olen. Haarab mu mobiiltelefoni ja saadab seksikale maalrile mõned sõnumid, millede sisu jääbki mulle teadmata. Aga ilus mees on järgmisel päeval mu ukse taga. Konkurentsitult minu elu kõige piinlikum hetk.

Ja ometi saab kõigest sellest klišeede ja piinlikke seikade segapudrust alguse midagi toredat, midagi armast. Midagi, millele ma ei julge veel nime anda. Sest eelnevad kogemused on minult ära võtnud julguse armastada. On vaks vahet, kas armuda 18-aastaselt või 30-aastaselt.

10 comments:

mama de montagne said...

Kas see on päris lugu? Sinuga juhtunud? Nii ilusasti ja lihtsalt kirjutatud minu meelest :)

Puhvis Kukk said...

Issand mis lugu. :) Nora Robertsi raamat ka ainult et see osa kus olalt rinnahoidja pael libiseb ja sul polv norgaks laheb on ara jaanud!!!
Muusease - see abielu huku suhtes. Sul on uks elu antud. Ja sinu vastutada on sinu onnelik olemine. Nii et hea et see niigi laitsss.... Muidu oleks 50 a avastanud et oled elu veetnud nonda et armastust seal sees polnud.
Hoian poialt,
PK

LegaalneBlond said...

päriselt, päriselt :)

Ma tean, et iga asi, mis elus juhtub, on millekski hea. Või siis sellest sünnib midagi head. Ja ma olen oma eluga väga rahul praegu.

PS. Kus on kukel pöial, mida hoida?

soodoma ja gomorra said...

oh, võtab õhkama küll...

aga no mis seal imestada, sa tundud olema väga ilus inimene ise ka:)

LegaalneBlond said...

Ohhh, mis nüüd mina.... :) Aga aitäh komplimendi eest.

Kõhu Tuul said...

Jaa, nii tekkis Sinu ja meie (bloglugejate) ellu superkangelane Ljolik:)

LegaalneBlond said...

:D jahh

Sipsik said...

Vot kui kasulikud võivad vahel olla sõbrad või siis sõbrannade mehed:)

JÄÄRAPLIKA: said...

Isver kui armas lugu :) Kui noor su maaler on?

LegaalneBlond said...

Väga noor...:) (legaalses eas muidugi)