Puhkus oli....eeee..lühike.
Pärast esimest puhkusejärgset tööpäeva kõndisin vabatahtlikult jala kilomeetrite kaugusele poodi. Tagumik oli lihtsalt nii ära väsind kaheksa tundi tema peal istumisest. Parem käsi oli hiirehoidmisest kange ja vabalt vehkides hakkas vere juurdevoolu tõttu surisema. Kõige tobedam oli see, kui ma panin hommikul oma 9 cm kontsaga töökingad jalga ja pidin korteriuksest väljudes peale paari ebalevat sammu kõhuli käima. Hea, et seda pahkluud välja ei väänanud. Kusjuures kõrvalkorteris elavad mingid noored kutid. Oleks ikka äärmiselt nõme olnud lebada seal ukse taga, kui nad oleksid parajasti üritanud ka tööhommikul väljuda ja siis avastanud, et mingi tädi lebab maas ja takistab ukse avanemist.
Ühesõnaga poodi jõudes ei mõjunud üldsegi positiivselt niigi kehvale tujule see, et soovitud pudel oli kõige ülemisel riiulil kõige taga seina ääres. Kaalusin varianti ämblikmehena mööda riiuleid ronida aga heitsin selle siis kõrvale, lootes nii säilitada vähesegi väärikuse. Lähikonnas ei olnud ka ühtegi sobivat (loe: pandavat) meesisendit, keda paluda. Mida teeb selles olukorras üks kuri inimene? Õige vastus - ta leiab poe kõige lühema meesteenindaja ja palub talt nukra näoga abi, ise õelast rõõmust kihisedes jälgib, kuidas tüüp otsib mööda poodi mingit sobivat jalgealust, et pudelit kätte saada. Hähhähhhääää.
4 comments:
kurat eks. kusjuures ma kujutasin praegu seda viimast naeru ette ja hakkasin omaette naerma.
loodetavasti oli pudeli sisu seda kõike väärt ja tuju täna parem :)
Pudelis oli maltoosa leiva küpsetamiseks :)
Hei!
Sa twad, et oled tõeliselt andekas! Võta end päevapealt töölt lahti ja alusta vabakutselise kirjanikuna. Nauditav lugemiselamus!
Oh, mis te nüüd meelitate....:)
Post a Comment