Kustikene andis teada mesmaasikauputusest ja mina elevil linnainimesena korjasin kodus kõik sangaga shaslõkiämbrid kokku ja panin sinnapoole ajama.
Raiesmik punetas metsmaasikatest. Väikestest, armastest, magusatest metsmaasikatest. Ma ei mäletagi, kas ma olen üldse ise kunagi metsmaasikaid korjamas käinud. Seeni on korjatud, ja pohli. Ljolik tuli ka metsa kaasa suurest põnevusest. Ja korjas metsmaasikaid oma Armani jopega sellise keskendumisega, et lausa ilus oli vaadata.
Kõige mõnusam oli korjamise juures see, et värskelt korjatud metsmaasikatest sai lõpuks ometi isu täis süüa. Niimoodi peotäite viisi neid suhu valades. Ja see lõhn - see on imeline.
Kodus tuli muidugi kohustuslik tassitäis metsmaasikaid piima ja suhkruga. Siis kaks karpi toormoosi sügavkülma. Ja siis järgmisel päeval Maru kokaraamatust tõeliselt metsmaasikaid vääriv retsept - metsmaasikad vahukoore ja beseega. Beseed tegin ka esimest korda ise.
Mmmõnus.
1 comment:
Kus see suurepärane koht siis on? Tahan ka metsmaasikaid...
Post a Comment