Pagaritöökoda

Pärast Haanjas-käiku ja sealse kohaliku rukkileiva maitsmist jäi mu pähe kummitama soov küpsetada ise leiba. Isegi kinnisidee, ma ütleks. Surfasin arvutis kõikvõimalikud leivaküpsetamise õpetuse teemalised artiklid ja foorumid läbi. Ja siis üritasin kaasavõetud rukkileiva ja keefiriga juuretist teha…

Esimene leivategu läks täiega untsu. Märksõna – kärsitus. Ei jaksanud oodata, millal juuretisse elu tuleb, ei jaksanud oodata, millal leib kerkib. Tulemus oli tume, iirisemaitseline pannkook. Lapsele väga meeldis :)

Mis kehvasti, see uuesti. Kõigepealt pärast esimest, luhtaläinud katsetust seadsin sammud leivaküpsetamise õpituppa, kus õpetaja Annely seletas leivateo üksipulgi lahti ja see kõik tundus olema ikka kuradi kerge. 6-aastane kogemustega juuretis kaasas, võtsin kaks nädalat hoogu ja siis küpsetasin uued leivad.

Ja kuigi mul oli luba õpetajale helistada, kui miskit untsu läheb, siis mõtlesin, et pusin hambad ristis – vähemalt tean ise hiljem, mis valesti läks. Seekord väga valesti ei läinudki midagi. Üllatusi muidugi jätkus. Kõigepealt oli reede õhtul vannitoa põrandale hakkama pandud juuretis laupäeva hommikuks muutunud tulihapuks. Nii hapuks, et ma olin kindel, et no nüüd käis üle. Kerge veekiht oli nagu ka peal. Olin üles kirjutanud, et rohkem suhkrut siis panna ja nii ma suhkruga liiale läksingi. Valmisleival on kergelt magus maitse juures. Aga samas sobib väga hästi maasikamoosiga söömiseks :)

Tainategu nägi välja nii, et kogu köök oli maast-laeni leivatainast täis. Nii kleepuvat tainast pole mina varem näinud. Kui lõpuks oli tainas vormidesse surutud, siis andis seda köögilauapealset ja - alust ikka koristada. Küpses ilusti, pealt katki ei läinud aga üks külg kerkis veidi rohkem üles. Sööjad on kõik leiba kiitnud ja leib on seismisega iga päevaga maitselt paremaks läinud.

Julge hundi rind on leivapurune ja oma katsetusi selles vallas kavatsen ma igatahes jätkata. Püsige lainel.