Ma olen lugematuid kordi oma tuttavatele rääkinud lugu Eesti Mehest.
Mina, kui naisautojuht avastasin ühel vihmasel õhtul, et esirehv on suht tühi ja sõitsin selle avastusega lähimasse Statoili kummi täis pumpama. Nii, nagu ikka mantli ja kontsadega, üritan poriloigus kummi küljest seda jubinat ära keerata, kuhu siis vooliku otsa saab torgata. Näppude peal nahk juba marraskil ja sõrmed külmast kanged, keeran ja keeran seda jubinat, mis ei kavatsegi kuhugipoole keerduda. Abiotsival ilmel heidan pilgu ümberringi. Tulebki lähedalasuvast Audist minu poole noormees. Ma kükitan ikka edasi rehvi kõrval ja üritan. Noormees tuleb minu juurde jääb kõrval seisma ja ulatab mulle paar salvrätikut sõnadega, et „Sul läheb neid pärast vaja“. Ja kõnnib minema. Einohh, aitäh.
Tulen täna töölt. Üle õla on arvutikott, käevangus ripub suur käekott ja teises käes on spordikott. Minust läheb mööda järjekordne Eesti Mees, ütleb „Tere“ ja naerab omaette. Ma küsin, et mida põnevat ta naerab? Ta vastab, et „Sul on nii palju kotte“ ja kõnnib rõõmsalt edasi.
See Eesti Mees suudab ikka alati üllatada :)
6 comments:
Ütle palun, et need lood ei ole tõsi...PALUN!
Ja siis ma veel imestan, et miks mul ikka veel meest ei ole...no kelle kurat on teda vaja..milleks?
No on tõsi nohh. Ma ei ole nii geniaalne, et suudaks siukesi lugusid välja mõelda :))
Mind täitsa huvitab, et kuidas sa sellele taskuräti mehe peale reageerisid? Võtsid taskurätipaki ammuli sui vastu ja kuulsid ennast talle ütlemas aitähh? Ja mõtlesid selle peale, et kelle kuradi suu see oli, kes selle tänusõna ütles?
:) Mul tekkis veel igasugu fantaasiaid kuidas sa võisid reageerida..:) aga parem räägi ise, kuidas tegelt oli...
Suht umbes nii ta oligi... :)
Totakas naeratus mu näol kustus alles minuteid hiljem kui toimunu hakkas tegelikult kohale jõudma.
Kusjuures tegemist oli veel Statoili salvrätikutega.
Korra käis mul peast läbi mõte, et äkki ma olen kuskil "Varjatud kaameras".
"Ja siis ma veel imestan, et miks mul ikka veel meest ei ole...no kelle kurat on teda vaja..milleks?"
Nii absoluutse üldistusvõimega inimesel ei saagi kaaslast olla :)
:-D teisalt mulle näib, et üks Eesti naine justkui eelistabki sellist tüüpilist Eesti meest nagu sa kirjeldasid, sest minuga juhtus kord nii... Kohmitsesin Viru Keskuse eskalatorite juures oma kotiga, mispeale muidugi pudenesid kotist mitmed asjad ning käest kotid ja pakid. Seepeale astuvad liga kaks vene noormeest, kes pakkusid viisakalt end appi, mille peale mina omakorda kraaksatasin, et pole vaja, ma saan ise (varguse kartuses muidugi, sest mina ju teadsin, et mul on parasjagu mahakukutatud asjade hulgas üle 15ne kalli muusikalipileti...). Seega me küll soovime abi, kuid ei võta seda siiski vastu ;-)
Tore blogi sul. Aitäh!
Post a Comment