Krt, no on siuke tunne, et miskit on totaalselt valesti. Pealtnäha nagu kõik toimib. A sisetunne ütleb – et puhta vale ja jama.
Vahel loen delfi naistelehest lugusid, kuidas naised halavad, et nende mehed muudkui joovad ja laaberdavad sõpradega ringi. Aga vot maha ei saa jätta oma „kallist“ meest, sest armastus on nii suur.
Mis armastus? See on pimedus…
Naine on pime ja kurt nagu nahkhiir päevasel ajal, kui tegemist on temapoolt palavalt armastatud mehega. Mees võib rahumeeli igast kräppi kokku keerata ja siis tulla koju ja öelda, et „kullakallis naisuke, sa ju tead kuidas ma sind armastan“ Ja naine usub (nagu lammas).
Mina ei ole see naine. Ma ei usu lihtsalt ja ainult sellepärast, et ma hoolin. Ma pigem ei usu. Sest midagi on kuradi valesti.
No comments:
Post a Comment