Mai viitsi see naine olla, keda vanematele ei tutvustata...
Helgemat külge vaadates on see muidugi nanomeetri võrra parem, kui eelmise variandi puhul. Siis mind ka vanematele ei näidatud, aga nood sellegipoolest vihkasid mind kogu hingest. Mistõttu ma nagu ei tahtnudki neid niiväga enam näha.
Võibolla on see minu viga, et ma hindan suhte tõsidust sellle järgi. Et kui esimene reaktsioon meespoole vanematega juhuslikult poes kohtumisel on minu riiuli taha lükkamine ja päkapikumütsi-punaseks lahvatamine, ning värvidemäng näol jätkub hirmust kaameks minemisega, siis paratamatult tekib mul küsimus, et "Halloo, mis mängu me siin mängime?"
Igatahes pole see see mäng, mida mina tahan.
No comments:
Post a Comment