Trendividin

Kõik naistekad on üksmeelselt tunnistanud uueks trendividinaks sammulugeja. Selge. Mul sai just spordiklubi kaart otsa ka.

Tahtes samuti trendikas olla, sammusin lähimasse spordipoodi. Mu küsimuse peale „kust leida sammulugejat“, pööritas müüja heitunult silmi ja ohkas, et „otsas“. Pähh, ise tahavad veel hästivarustatud spordipood olla, a trendidest ei jaga mõhkugi. Rääkimata lihtsast rahateenimisvõimalusest. No kui see pood mu raha ei tahtnud, leidsin supermarketi, kus minu vidin kenasti müügil oli. Nähtud, ostetud.

Naistekates kirjutati, et iga päev tuleb teha 10 000 sammu. Ei tundunud väga keeruline ülesanne olevat. Kinnitasin oma trendika digimeetri kohe hommikul seeliku külge. Sahmisin päev läbi käia – iga paber sai eraldi printerist ära toodud, lifti ei kasutanud, muudkui käisin. Lasin ennast paksukeseks nimetada, sest digimeeter punnitas muidu liibuva kampsuni all. Suure pingutamise peale näitas digimeeter tööpäeva lõpuks vaevu 5000 sammu. Wtf? Kurtsin just oma muret kolleegile, kui ülemus oma toast hõikas, et mis kümme tuhat? Kaalu langetamiseks on vaja käia 13-14 tuhat!

Ega muud kui autost spordikott ja alla jõusaali. Tunnike rähklemist ja 9 500 sammukest kirjas. Viimased viissada sammu tegin veel kodus, kui külmkapi ja ahju vahel toimetades kuumi juustuvõileibu meisterdasin. Päeva skoor: 10 002 sammu.

Aga, mis see hakkabki nii keeruline olema või? Ja veel iga päev?