Alati kui ma haige olen, hakkab mu meel rändama kusagil teistes dimensioonides. Selline asine töö- ja argimeeleolu kaob ära ja asemele tuleb kummaline hõljumine ning mõningad morbiidsed mõtted.
- A mis siis saab kui ma ära suren?
- Kas ma olen rahul siiani tehtuga?
- Kas keegi nutab, kui ma ära suren?
Praegu on mul näiteks palavik ja nohu. Vahtisin eile öösel lakke ja lugesin kokku oma saavutusi. Neid polnudki nii vähe. Kõik oli hästi. Katus pea kohal, toit külmkapis ja lapsenohin kõrvaltoas.
Kui ma nüüd ära suren siis ma loodan väga, et Ljolikul on ka kahju, et ta minuga jälle tülis on ja ei saagi kunagi ära leppida. (hehheehhee, vahel mängib alateadvus ikka häid trikke ja kui ekraanile ei vaata kirjutamise ajal, tuli sõna „leppima“ asemel hoopis „keppima“)
No comments:
Post a Comment