Leegiheitja eluküünal tahab vägisi kustuma hakata. Pidureid pole enam ammu. Nüüd teeb juba mootor ka sellist häält, et valus kuulata. Pagan küll, meil olid ju ometi üheskoos nii ilusad ajad.
Mina valasin sisse bensiini ja klaasipesuvedelikku ja Sina sõitsid, nurinata. Neli aastat. Mis nüüd siis? Jajahh, ma tean, et olen unistanud teistest autodest. Paljudest. Kas kättemaks ongi nüüd see, et sunnid mind minema autoremonditöökotta, kus õliste tunkedega tüübid mulle ainuüksi nina uksevahelt sisse pistmise eest paaritonnise arve kirjutavad? Ja siis pakuvad soodsalt „generaatoriharjade vahetust“?
Ma nädalavahetusel avastasin jälle, kui närvi mind ajavad olukorrad, mille lahendamiseks mul endal taipu või jõudu ei jätku ja ma olen sunnitud abi paluma ja seda ootama.
1 comment:
Kullake, ma lähen õpin varsti mehaanikuks ja siis putitan lisaks enda tsiklile ka kõik sinu autod üles ;)
Post a Comment