Mul oli niiiiii ilus puhkus Soomes. Igast toredaid asju sai teha – orienteeruda autoga maastikul, seigelda looduses, tuhnida kirpparitel, juua hulgaliselt viinakokteile ja süüa maailma parimaid asju. No kohe nii tore oli, et ei taha sõnadesse ära mahtuda.
Isegi süda ei läinud laevasõidul pahaks. Isegi vaatamata toidulõhnadele. Nii, kui soomlased laeva peale astusid, moodustasid nad sööklas kiirelt saba ja seejärel istusid kõrvallaudadesse kartuliputru ja lihapullasid vohmima. Või siis burgereid.
Mõnus on ikka sõita ilusa, vaikse ilmaga ja kahe tunniga Helsingisse. Nagu valge inimene oleks. Istud mugavalt diivanil, loed lehti, imetled vahetevahel merevaadet. Ja juba need Helsingi kaljusaared või Tallinna tornid paistavad.
Tagasi jõudes oli meeleolu uskumatult helge ja vaim puhanud. Kui siis siinne reaalsus korra oma arginägu näitas ja pühapäeva õhtuks tuju ära rikkus, siis ei saanudki enam aru, et milleks üldse? Milleks hoida kinni asjadest, mis sulle ei meeldi niikuinii ja suure tõenäosusega ei vii ka sinnamaani, et meeldima hakkaks.
No comments:
Post a Comment