Pühendusega R. M-le, kes ütles, et "pane kirja, ma siis loen"
Vahel, viimasel ajal isegi tihedamini, ma mõtlen nii, et - suht normaalses abielus on oldud ja laps on olemas, ehk kohustuslik etapp elust on nagu läbitud. Kuivõrd eksabikaasa sõbrad minuga ikka veel suhtlevad ja tänaval „tere“ ütlevad, siis järelikult väga nõme bitch ma polnudki. Võiksin joonistada endale linnukese kasti nimega „Tehtud“ ja võtta ülejäänud aastaid elust vabalt ja egoistlikult.
Teha, mis pähe tuleb ja suhelda, kellega iganes tahan. Suurtes joontes ma nii teengi. Reedel oli väike ameerika stiilis iseseisvuspäeva tähistamine, enne mida suutis üks kodanik mind niimoodi endast välja viia, et põhimõtteliselt ma vihastasin kõige rohkem selle peale, et ma olen niivõrd sooda ja lasen ennast mingil ehitajal niimoodi endast välja viia. Anu Saagimi stiilis – Hallloooo??!!
Et nagu mida? Palun, naine, ole nüüd nii normaalne, et vaata korra ringi. Sul on kõik olemas. See, et su mobiiltelefonis kostab hale lalin teemal: „ sõbrad…töö…miks sa ei helista ja ei räägi oma plaanidest… jne jne.“ So? Kustuta mõttetu number telefonimälust. Lihtne.
Kustutatud.
No comments:
Post a Comment