Paolo Coelho kirjutas oma raamatu „Üksteist minutit“ minust.
Mina olengi see, kes otsib ja otsib ja usub ja elab tulevikus. Kõik head asjad on käeulatusest väljas. See, mis käes on – see pole see. See pole enam see. See on kättesaadud, järelikult huvi on kadunud.
Inimene, keda ma kuulan, kirjutas mulle: „Elu tuleb ikka elada täie rinnaga, siis saad rohkem õppetunde, mille peale rahulolu-hoonet ehitada. Ainuke asi, mida teha ei tohi, on kurbuse või armastuse mahasurumine. Siis muutud tuimaks, maailm läheb halliks, erksus kolib kaugele ja ükskõiksus tuleb lähedale.“
Einoh tore, et olen sündinud nö. tüüpilise eestlasena. Tunded on minu jaoks võõrad. Välja arvatud muidugi solvumine ja vihastamine. Neid ma valdan suurepäraselt. Kuigi ma ei tahaks. Ma olen nüüd kõrvalt näinud mõttetut solvumist ja turtsumist ja nägude tegemist. See on masendav. Ma ei taha kunagi selline olla.
Samm-samm haaval tulevad teadmised ja muutused.
2 comments:
Coelho völu seisnebki selles, et köik (no ütleme enamus) tunnetavad, et neist endist kirjutatakse...
Valearusaamade vältimiseks panen käe südamele ja tunnistan, et kuni viimase ajani ma olen vältinud Coelho raamatuid kui põrgutuld. Ei ole minu raamatud, ei ole.
Põhjus, miks ma praegu loen teist Coelho raamatut - esimene oli Veronikast - on see, et soovitajad on olnud minu jaoks olulised inimesed. Kes muide on ka need raamatud mulle laenanud :)
Siiski usun, et kaks raamatut on minu vastuvõtupiir sellelt kirjanikult.
Post a Comment