On kaks arsti, kelle külastamine mulle kohe üldse ei meeldi - hambaarst ja naistearst.
Peamine põhjus on see, et kui osadel on kõrge valulävi, teistel madal valulävi, siis mul pole üldse mingit valuläve. Nii kui arst puudutab, nii ma ka hüppan. Ükskord hambaarst lihtsalt puhus tuult hammastele ja mina juba võpatasin ning otsaesine kattus külma hirmuhigiga.
Minu kõige traumaatilisem hambaarstikäik oligi üks (ja siiani ainus) juureravi. Pool tööd tehti ära ja teine pool tehti kaks aastat hiljem, sest vahepeal ma lihtsalt ei suutnud esimesel korral saadud valukogemusest üle saada. Korra käisin selle kahe aasta sees ja lasin ajutise plommi uue vastu vahetada aga ravi jätkata siiski veel ei suutnud. Lõpuks võtsin end ikka kätte. Kahjuks on mu väiksem laps sama kartlik ning mul ei õnnestu teda ka hambaarsti juurde viia, sest ta lihtsalt keeldub suu lahti tegemisest.
Naistearsti juures soovitatakse käia vist umbes korra aastas kontrollis. Ja kui pole kaebusi või hädasid, siis u kahe aasta tagant. Olen ülihalb eeskuju kõikidele lugejatele ja suudan end ajada arsti juurde u iga 5 aasta tagant. V.a. siis kui mul on parasjagu lapseootusega tegemist olnud. Kusjuures see 5 aastat möödub minu jaoks täiesti lennates ja ma pean iga kord tõdema, et JUBA JÄLLE ma pean naistearsti külastama.
Igatahes seekord sai tehtud kõikvõimalikud testid ja loobutud ühest lisavidinast. Imelik oli vastata küsimustele, kas mul on kahtlusi suguhaiguste osas või kas mul on kindel partner või milline seksuaalelu mul üldse on. Istusin lihtsalt ja raputasin iga küsimuse peale eitavalt pead. Ja mulle meeldiks kui mingi revolutsiooniline tehnikaareng saabuks ka naistearsti kabinetti ja igaveseks kaoks ära see kohutav tool ja need kohutavad arstiriistad.
Ma annaks isiklikult medali sellele, kes töötaks välja puutevaba naistearsti vastuvõtu. Hambarsti oma ka.
No comments:
Post a Comment