22 August 2016

Ma polegi kirjutanud oma hobist...



Ega ma muidugi ei pidanud algul seda hobiks ka. Aga nüüd on kuidagi nii kujunenud, et selle peale kulub mõnusalt aega, tuleb kogu aeg toimetada ja vaikselt toob raha sisse ka.

Kõigepealt ma olin lihtsalt natuke hoarder ehk maakeeli rämpsukoguja. Mulle lihtsalt meeldisid nõukaaegsed asjad, need seostusid kuidagi lapsepõlve helgete emotsioonidega ja nende aegadega, kui asjadel oli väärtust ning neid tehti kestma põlvest põlve. Näiteks just hiljuti ostsin endale pea kasutamata Straume kohviveski ja nüüd jahvatan rõõmsalt ube kohvi jaoks ja see saab hulga parem.

Nõude nõrkus on mul kogu aeg olnud. Igasugustel kirbukatel ja vanakraamipoodides uurisin just neid kõige rohkem, googeldasin portselanimärgistusi ja hakkasin tasapisi vahet tegema heal portselanitehase toodangul ja masstoodangul. Eriti lahe oli leida kallis portselanese üliodava hinnaga. Ka vene portselan pole kõik ühe mütsiga loodud igapäeva supitaldrikud, leidub põnevaid maalinguid, ajastupropagandat, eriti meeldivad mulle nõukaaegsed, fantaasiarikkad laste nõud. Kindlasti meenub teilegi mõni :)


Või siis äkki selline huvitav ese - vanavanemate pesumasin: (muide, nüüdseks leidnud endale juba uue kodu USA-s)



Ühesõnaga kogusin mina endale põnevat kraami vaikselt garaaži, omamata õrnemat aimugi, mida nendega peale hakata. Vahepeal mõtlesin hakata oma väärtuslikku kraami näiteks nõuka pidudeks välja rentima. Või siis sisustada enda garaaž peoruumiks, kus saaks ka pildistada ja lihtsalt imetleda ajastutruud keskkonda. Kokkuvõttes - unistasin. Ja kogusin.

Internetiavarustes surfamise käigus aga avastasin, et nõuka vintaaži müüakse küllaltki heade hindadega internetipoodides. Mõeldud-tehtud, endalegi pood püsti ja vintage äri käima. Paar kuud muidugi vahtisin null-statistikat nii külaliste kui ka ostude osas. Aga siis äkki ostis üks jaapanlane tšeburaškadega viinatopkad paar minutit peale seda, kui ma olin jõudnud pildid üles panna ja sealt peale hakkas vaikselt minema.

Kõige toredam on hetkel asja juures see, et kuigi rikkaks ma pole veel saanud aga vähemalt võin rahulikult ostelda Uuskasutuskeskustes ja osta.ee lehel, sest ma ühendan sujuvalt meeldiva kasulikuga - mina saan oma ostmis- ja kogumiskirge rahuldada ja keegi Ameerikast, Kanadast või Jaapanist saab omale väga unikaalse nõukaaegse asja soetada. Win-win?

Helge poole kõrval on ka mõned miinused - näiteks on meie kliimas ja valguses pea võimatu häid pilte teha, kui sul pole profitehnikat või -valgustust. Aga jällegi - kõikvõimas internet tuleb appi ja jagab õpetusi, kuidas saab odavalt ja koduste vahenditega meisterdada endale pildistamiseks  lightbox.




Ja teine mure on kogu hoarditud kraami paigutamisega. Esemete arv on ikka sadades. Õnneks on kõik seni veel garaaži ära mahtunud aga kui ma peaks näiteks majanduslikel põhjustel oma kalli kodu maha müüma siis ma ei kujuta ettegi, KUHU ma oma hinnalise kraami paneks. Seega tuleb panustada rohkem müügile ja raha sissetulekule, et saaksin oma villas edasi laiutada :)

Just täna skoorisin jumala laheda vintage kaalu Uuskasutuskeskusest. Pilti pole veel jõudnud teha.


3 comments:

mama de montagne said...

Kui TORE hobi! Ja tundub et südamega teed! Lightboxi olekski soovitanud. Aga kui sa ei viitsi teha, siis päevavalgus ikka. :)

Anonymous said...

See on tõesti tore hobi! Võibolla kirjutaksid lähemalt, kuidas oma poe tegid ja kuidas seal kauplemine käib? Mul seesama nõude-kiiks küljes ja minu kõrvalhoone on ka juba pungil täis.

LegaalneBlond said...

Mina tegin oma poe etsy.com-i.
Seal saab ka väiksem arvutioskaja täitsa edukalt sellega hakkama. Kauplemine on lihtne- teed pildid, määrad hinna, ostja maksab ja sina paned teele. vahendustasud on ka, nendega peab lihtsalt hinda määrates arvestama. algul pusid ja teed palju vigu, hiljem on juba lihtsam.