25 August 2013

See võiks ja peaks olema pildipostitus. Sest siis oleks mu jutul palju rohkem maiku. Aga kuna ma fotokat igal pool kaasas ei kanna ja olen oma seltskonnas ja suguvõsas veel see viimane üksik vaal, kes kasutab Nokia 3720 mobiiltelefoni, mis ei tantsi ega löö trummi, siis neil kõikidel põhjustel mul pilte lihtsalt pole. Ei, pidage, mul meenus üks vaal veel, kellel nutikat pole! :D Lemmikbeib.

Niisiis peate mõne koha peal lihtsalt silmad sulgema ja üritama ette kujutada minu vahvat nädalavahetust.

Laupäeval pakkus meie väikese lapse vanaisa, et ta läheb beebiga hea meelega jalutama, kui mul on äkki vaja kuskile minna. Otsest vajadust polnudki aga ega siis head pakkumist saa mööda lasta. Õnneks tekkis kohe ka õel (õde-õel) Nõmme turule mineku plaan ja sinna me siis neljakesi - õed tütardega - sättisimegi. Algul ma nagu ei tahtnudki midagi osta. Õde jahtis Eesti õunu. Vaatasin ja vaatasin neid turulette ja äkki oli mul sada tahtmist ja null kotti tavaari jaoks. See aga ei takistanud mul kokku kahmamast lillkapsast, ürtidega talujuustu, brokkolit, ploome, mustikaid, õunu ja kurke. Osa asju oleks veel tahtnud aga enam ei mahtunud ja ilusad porgandid jäid meist maha. Kell ka tiksus halastamatult kojuminekuaega ja ainus positiivne külg oli kiirustamise juures see, et pontšikubaari ei jõudnud. :)

Väike laps oli jalutamast tulles maruheas tujus. Kuni magamaminekuni. Ja kui ta juba õndsat und magas, sõime meie suure lapsega ürtidega talujuustu ja näkileiba ja mina õhkasin ilusa päeva lõpetuseks ning lubasin endale klaasikese Radlerit juustu kõrvale.

Pühapäeva hommikukohvi kõrvale mustikakooki mugides ootasin rõõmsalt taas ämma ja äia külla. Ämm oli lubanud tulla õpetama, kuidas baklažaane nii teha, et välja tuleb seenemaitseline mögin. Äi aga läks taas lapselapsega õue omi jutte puhuma. Mina ei tea, mis nemad seal räägivad, aga tagasi tulles on laps alati heas tujus.

Meie siis ämmaga vaaritasime ja puhusime igast naistejutte söögitegemise kõrvale. Näiteks restoranides käimisest. Pole midagi hirmsamat siin maailmas, kui ise natuke süüa teha osates sattuda restorani, mille toidud ei kõlba. Mul on õnneks väga üksikud sellised kogemused. Ämm räägib  et "milleks restoranid?  teen kodus head süüa, panen küünlad põlema ja me võime tantsida ka, kui Saša tahab."

Oh, mul pöördus selle jutu peale kohe sisikond kadedusest tagurpidi. Mismõttes temal on sellline mees, kellega saab kodus romantikat teha ja küünlavalgel tantsida. Ja miks mul sellist pole?

Nüüd ootab mind veel pühapäevaõhtune poeskäik ja lemmitegevus-triikimine. Loodetavasti teil ikka kerkisid mõned elavad pildid silme ette.

6 comments:

soodoma ja gomorra said...

Kuule, kas sa selle peale oled mõeldnud, et sa ei saa hästi nagu "omi asju ümber mõelda", kui sul on lihtsalt nii wonderful ämm ja äi?
mina küll praegu tabasin end sellelt mõttelt.

LegaalneBlond said...

ma olen ise ka seda mõelnud :)

Triin said...

Heureka! Minu mees ei vii mind kunagi restorani. Talle ei meeldi. Meeldib ka kodus süüa. Saab süüa, mida tahab, täpselt niipalju kui tahab ja selles asendis, mis tahab. Olin sellega juba leppinud. Aga järgmisel korral, kui minu miks-me-kunagi-restoranis-ei-käi-vingumise peale kodus suure uhke söömaaja teeme, lülitan jalgpalli kinni, panen muusika mängima ja ütlen - tantsime!

akadeemik said...

Oh, mul pöördus selle jutu peale kohe sisikond kadedusest tagurpidi. Mismõttes temal on sellline mees, kellega saab kodus romantikat teha ja küünlavalgel tantsida. Ja miks mul sellist pole?

Mul pöördus selle lause peale sisikond kadedusest tagurpidi. :D Mis mõttes Sul on selline ämm, kellega saab nii normaalset juttu ajada (üldse juttu ajada!!!) ja normaalselt suhelda. Ja miks mul sellist pole?????????

LegaalneBlond said...

Triin, pane lihtsalt muusika mängima, vaata kas mees reageerib? :)

Aga seda, juba teistkordselt, ämma ja äiaga vedamist imestan ma jätkuvalt isegi! Rääkimata sellest, et kui ma esimene kord olin pea unistuste minia - noor, ilus, esimene armastus, siis seekord olin ma hulga vanem, lapsega, lahutatud ja vaatamata sellele võeti mind omaks.

Sipsik said...

Oehh, su ämm ja äi ajavad tõepoolest lihtsalt mõnujudinad kuklasse! Niiiii tahaks ka endale selliseid... Mul millegipärast pelgavad mind ja kipuvad pugema hakkama, kuigi ma ju leebuse kehastus... :(

Ag jah, väga raske on vist selliste väärt tegelaste juures "asju ümber mõelda"...