Nii. Hakkab looma vaikselt!

Kõik ripakile jäänud asjad ja kohustused on enam vähem korda aetud. Ega ma ei saagi aru, mis mind takistas telefoni võtmast või e-maili kirjutamast, et nii mõnedki asjad ära teha? Lihtsalt ei tahtnud, ei suutnud ja ei viitsinud. Õnneks on see õudne tahtmatus oma eluga tegeleda praeguseks veidi taandunud.

Oli palju asju, mida ma lihtsalt sundisin ennast tegema. Näiteks soetasin endale hea diiliga 10-korra spordiklubi kaardi. Trikk aga oli selles, et kaardi kasutamise alustamisega oli aega kuu aega. Ehk et selle aja ma lihtsalt harjutasin end mõttega ja veensin end, et ma pean suutma inimeste sekka minema. Eile lõpuks koitiski see õhtu, kui ma kõndisin kepsakalt spordikluppi ja osalesin üle aastate taas rühmatreeningul. Ja mul oli ilgelt hea meel, et ma sain üksi uues ja võõras klubis hakkama, leidsin kõik kärmelt üles ja lisaks kõigele nautisin trenni ka. Täna kohe broneerisin kaks uut trenni ja vaikselt heietan mõtet kuukaardi soetamisest aga sellele plaanile kahjuks tõmbab ilmselt kriipsu peale vaba ressursi puudus.

Veidi piinavad ka süümekad lapse pärast, kes on küll suht suur ja saab iseeendaga hakkama aga samas on ka piisavalt laps, et tahta koos olla emaga ja teha põnevaid asju. Mistõttu trennist saadud energiaga laetuna soetasin poest chipse, juustukastet ja kummikomme ja tõin videolaenutusest õudusfilmi. :) Oli ju halloween... Keerasime toas tuled maha, panime küünlad põlema, tirisime kogu toidu voodisse ja hakkasime verdtarretamamapanevat filmi vaatama.

Oli tore õhtu.