16 October 2011

Depressioon va paharett võtab ära tahtmise unistada. Ja tahtmise kirjutada. Ei teki neid vajalikke emotsioone, mis paneksid nö sule põlema.

Seega üritan niisama end käepäraste vahenditega lõõgastada ja võimalikult vähe stressata sellepärast, et ma kirjutada ei suuda. Praegu näiteks vaatan mõnuga "Tantsusid tähtedega" ja libistan reedeõhtusest vahvast naiste-laste olengust järelejäänud valget veini. Tantsu vaatamine tõmbab mind küll päris hästi käima. Isegi siis kui seda teevad kohmakad algajad ja vusstantsijad :) Sära ja ilusaid kostüüme ja head muusikat jagub sellegipoolest.

Ma küll ei tea, kas pärast kahte klaasi veini võib ikka AD-d võtta? Reedel pärast mitut klaasi veini jätsin igaks juhuks võtmata. Tundus kuidagi vale olevat. Kobisin sipsti magama ja järgmine päev oli samasugune ja üldse mitte hullem.

AD-de juures on aga lahe see, et näen unenägusid pea igal öösel! Mis on väga tore. Kuna nii mõnedki kuulsaks ja rikkaks saanud inimesed nägid oma inspiratsiooni kõigepealt unes. Kasvõi näiteks Stephenie Meyer, kes nägi oma Twilighti-saagat unes ja lihtsalt kirjutas selle üles. Tema hilisemad raamatud pole pooltki sellist edu saavutanud.

Seda segast ja seosetut postitust jätkan sellega, et lisaks AD-dele kuulub minu igapäeva ravimirutiini ka glükosamiin ja kalamaksaõli. Nii see vanadus salamahti ligi hiilibki. Kogu aeg peab mingeid lisaaineid võtma. Muidu ei püsi püsti enam. Pfft. Raisk.

Ja no meeleolu langus tuleb lisaks kõigele eelnevale ka sellest, et kaaslane on jälle ära. Alles oli üle kuu ära siis kaks nädalat kohal ja nüüd jälle kolm nädalat kaugel. Selle kahe nädalaga ei jõudnud kõiki juttegi ära rääkida! Rääkimata, et oleks lähedusest ja muust isu täis saanud.

On pühapäeva õhtu. Ja ma ei taha homse päeva tulekut.

PS. Andres Anvelt on tantsulõvi :D

No comments: