30 July 2011

Täielik "sööpalvetaarmasta" fiiling

Ma ei lörista küll keset ööd tatisena vannitoapõrandal aga vaikselt hakkab juba liikuma sinna poole. Ma ei taha oma tööd teha, ma ei taha oma asjadega tegeleda, mind piinavad sajad nimetud igatsused millegi parema järgi ja ma kohe üldse ei taha oma praegust elu elada.

Esimese asjana ajab mind täielikult närvi see, et ma olen nagu see ärimees "neeger banaanipuu all" anekdoodis. (Teate küll, see lugu, kus neeger puhkab banaanipuu all ja ärimees soovitab tal tööle minna, et kogu rapsimise tulemusena saavutada võimalus puhata mittemidagitehes banaanipuu all). Aint et minu kehastatud ärimees on kuskile oma äridega kinni jäänud ja banaanipuu alust puhkamishetke, ehk valgust tunneli otsas ei paista. Käin tööl - teenin raha - maksan kõik raha pangale ära. Jaa, mul on küll kodu ja auto ja kõik muud laenude eest soetatud vajalikud vidinad. Aga mul nagu polegi elu. Sest selle jaoks ei jatku materiaalset ressurssi. Muidugi ma veits pingutan üle selle kujutise loomisega ja jumal tänatud, mul on krediitkaart, mis lubab üle oma võimete elada, reisida ja lõbutseda. Aga kuklas on ikka teadmine, et mul on rahalisi kohustusi rohkem kui raha.

Ja tegelt ega asi polegi üldse rahas. Toredate asjade tegemiseks ja oma elu elamiseks ei ole vaja suurt hulka raha. Ausõna, ma ei saagi aru kuidas ma sellesse rahateemasse kohe niimoodi kaldusin.

Ilmselt on praegune tuju põhjustatud peamiselt sellest, et käisin puhkamas Eestist ära. Tiba kaugemal kui tavapärased Soome/Läti/Rootsi. Ma aimasin isegi ette, et tagasitulles saab argieluga kohanemine raske olema. Nüüd ihkab minu hing uusi maid vallutama. Tahan näha hispaaniaitaaliaprantsusmaad, nautida häid toite, näha vapustavaid asju ja olla eesti-muredest prii!

Ma nautisin oma nädalast puhkust, kus peas polnud ühtegi Eestiga seotud muret. Kõik jäid siia maha. Ja ma lihtsalt tõusin hommikul üles ja elasin oma päeva suure innuga kuni magamaminekuni. (Kusjuures panin tähele, et ma väsin kiiremini kui vanasti ja selleks, et ikka oma noore reisikaaslasega ühte sammu astuda, tuli vahepeal energiajookide poole pöörduda).

Ja seda indu siin kodus enam pole.... Esimese puhkusejärgse tööpäeva lõpuks olin ma praktiliselt laibastunud tujutu vanainimene, kes vedas end koju diivanile teleka ette.

Ma olen mingi 500 tonnise ankruga põhjas kinni sel ajal, kui ma tahaks hoopis heljuda, heljuda.

No comments: