16 October 2010

Aeg kaob, rõõmud...jäävad?

Paar päeva tagasi hommikul peegli ees poolalasti juukseid föönitades tabas mind ilmutus: ma olen vananev naine.

Täitsa lambist äkki tuli. Siiani polnud eriti oma vanusele mõelnudki. Ümberringi noored sõbrad, noored mehed. Kui ei mõtle, siis ei tea oma vanust. Oled just nii noor, kui noorendavad on su tegevused. Käin koolis, sisustan oma vaba aega peamiselt sõpradega, ei ela tavapärast koduperenaise ja lapsevanema elu, ostan autosid, millel on silmapaistev välimus ja võimas mootor :)

Ja peale selle, et ma ennast vanana tunnen, tabas mind ka soov enam mitte kellegi või mitte millegi järele oodata. Siuke Remarque kangelanna soov - mitte raisata ühtegi päeva oma elust ootamise ja ajaraiskamise peale.

Minu viga on aint see, et ma olen arg. Ma pean ootama hetke, mil ma olen valmis ootamisest loobuma. Ja selle aja peale olen ma ilmselt juba pensionär. Ja siis on kõigeks lootusetult hilja...

5 comments:

Totu Kuul said...

Minu arust on vana suhteline.
Seda esiteks.
Elu tuleb nautida - jälle pean seda sulle meelde tuletama!
Seda teiseks.
Käes on sügis, mis lööb emotsioonid lakke. Eriti naistel.
Seda kolmandaks.
Noh ja ainus kindel asi on surm, seega milleks põdeda?

soodoma ja gomorra said...

sa vähemalt seda tead,milleks lootusetult hilja?

Katariina said...

See ootamine. Ühest küljest on see jah kurnav tegevus. Teisalt aga - ma loobusin ühest kindlasti ootamisest, ning sellega kadus ka osa (võlts?)särast ning särtsust. Mtea, loodan, et ajutiseks, aga pole kindel. Ilma ootamiseta tunned ennast alles tõeliselt.. vananevana.

LegaalneBlond said...

Hmmmm. Katariina, ma jäin selle jutu peale kohe mõtlema. Jah, kui ma ei oota enam siis ma tõesti tunnistan ennast ise vanaks. Et nagu pole enam mõtet oodata...

Soodoma, mulle tundub, et hilja on uuesti alustada. Ja järjest hiljemaks jääb. Kui nüüd oli aru saada, mis ma öelda tahtsin :)

Mis siis ikka, ajame selle, loodetavasti ajutise, emotsiooni sügismasenduse ja vitamiinipuuduse kaela :)

Asjadest said...

Väga tubli. Mina olen kah avastanud, et kui sulle tndub, et oled vana, siis on sellel ka mingi tõepõhi all.

Seda juttu "igaüks on nii vana, kui vanaks ta ennast mõtleb" -ära usu. See on enesepettus.

Pigem katsu harjuda. varsti märkad, et hakkad surma üle sarkastiliselt nalja viskama ja...mingi hetk märkad, et su sõbrannad on enamuses ära surnud. Siis saabub see faas, et hakkad teatri asemel surnuaial käima. Ja see kah, et ühel hetkel avastad, et sa mõtled peamiselt möödunust -mitte eesseisvast.

Sea Jumalaga oma asjad korda -ta ootab.