Olen mina igasugustes kohtades pastat söönud aga nii halba ja hirmsat asja, kui Väike-Karja Osteria di Baccos mulle pakuti, pole ma isegi näinud mitte! Fuu, kui jube. Ma sõin paar makarooni ära ja see oli kõik, mis ma suutsin. Kolmest pastast kaks jäid igatahes söömata. Ja ma olen üüratult pettunud Ljolikus, kes sõi oma pasta ära, sest nüüd ma olen veendunud, et tal puudub igasugune maitsemeel ja sellepärast ta nii õndsalt sööbki minutehtud toite.
Tegelt ma aimasin halba juba siis, kui poolte toitude tellimise peale öeldi "oi, ei ole". Ja siis kui ma ülarõdult nägin, kuidas tädi kukkus pastat leti taga elektripliidil Risso õli abil vaaritama, siis hakkas see aimdus reaalselt pärale jõudma. Kus on kokk, ma küsin??
Mul oli niiiiii valus maksta pasta eest, mis süüa ei kõlvanud ja lisaks sain veel korraga halva tuju, masenduse ja depressioonihoo. Sest toit on minu jaoks püha ja kogu maise õndsuse allikas.
2 comments:
nojahhh. selle oleks ju saanud kööki (loe: tädile) tagasi saata ja keelduda maksmast. sest tädi ilmselt jäi seisukohale, et toit maistes küll, aga sa olid dieedil.
minu kõige jubedam pasta söömise mälestus oli suht sarnase nimega söögiasutusest - Bassost (Pikal tn-l). Kui sai tellitud 4 juustu pasta, siis toodi lauda makaroni keeduvees hulpivad ülekeenud makarooonid, mis olid kaetud mingi veidra jahu-juustukastmega. 4-st juustust polnud lõhnagi. öäkkkkkkkkkkkkkkk.
Tead, ausalt öeldes oli situatsioon niivõrd niru, et ei tekkinud isegi tahtmist õiendama hakata. Ruttu minema ja las tädi teeb omad järeldused. Raha oli tasu õppetunni eest.
Post a Comment