Masust kõrini

Mul on täiesti kõrini juba sellest pidevast närivast hirmust ja igaks juhuks koonerdamisest. Otsest olulist häda nagu ei olegi aga kogu aeg on kuklas eelaimdus, et kohe-kohe hakkab elu palju halvemaks minema. Palganumber aina väheneb, mure hakkamasaamise pärast jälle suureneb.

Siuke vastik ebakindel olukord on. Tundub nagu raha läheks ainult välja: arvete, laenude, söögi, kohustuste jms kinniplekkimiseks. Tahaks vähe lõbusamat rahakulutamist. Tahaks heasse restorani niisama, ilma põhjuseta ja ilma muretsemata minna. Täiesti vastutustundetult tahaks laristada. Väisata rahumeeli juuksureid, kosmeetikuid, meikareid, solaariumi, ujulaid, vanalinna kohvikuid, autohooldusi, kaubamajade koduosakondi. Unustades ära absoluutselt igasuguse praktilise meele ja kaine arvestuse.

Ära on tüüdanud see rotielu. Täiega.

Maasikamargariita

Kõige kindlam viis 30+ naised paariks päevaks elevile ajada, on sebida seltskonda kaasa noor ja kuum poiss. Vaba soovitavalt.

Isegi kui asjaks ei lähe, lähevad fantaasiad ikka lendu nagu tuviparv Rooma keskväljakul. Ja kui poiss teeb veel hommikul kohvi...

Mina ei tea, mis siis sündis, kui mina ära läksin. :) Minust jäid öisele suvepeole maha kolm kaunist naist ja üks väga säravate silmadega poiss. Kõik asjaosalised aga räägivad kokkulepitult ülivagurat juttu.

PS. pealkiri varastatud ühe asjaosalise meilist.

Suve kauneim nädalavahetus*

Päev, mis algas varahommikul piduliku meigi tegemisega lõppes hilisõhtul 300 km kaugusel autotulede valgel telgi ülespanekuga.

Ennelõunal jõudsin end ergava päikese käest shampusest kergelt lõbusaks juua ja tikk-kontsadega Kadrioru lossi roosiaias kruusas tolmutada.

Lõunal tulid kainenemine, päeva esimene söök ja plaanide tegemine.

Õhtuks saime linnast välja, autopagasnik triiki täis laotud toitu, magamiskotte, kummipaate, madratseid, telke ja lõkkepuid.

Ja kõik eelnev selle nimel, et tõusta imeilusal päikeselisel hommikul väikese metsajärve kaldal. Kohvitada, teha lõket, grillida, ujuda päev läbi järves, päevitada, katsetada tuttuut kummipaati, lihtsalt olla ja mõnuleda. Lihtsalt olla ja mõnuleda oma kõige kallimate inimestega.

* Laupäevane EPL andis ilmaleheküljel teada, et ees ootab suve kauneim nädalavahetus. Kui ma seda pühapäeva õhtul lugesin, siis ma täitsa nõustusin.

Mul olid hommikul postkastis kummikommid

Keegi vist teab, et ma olen kummikommisõltlane. :)

Ma ei saa öösiti enam magada. Selg teeb vägaväga haiget, valutab ja on pinges. Tegelikult on kogu keha pinges ja ma ei oska seda kuidagi vabaks lasta. Võib mõnda head massööri soovitada. Mitte muidugi lihtsalt silitaja-käperdajat. Vaid ikka sellist, kes vajutaks energia käima ja venitaks pinge lahti.

Saabuva puhkepäeva hommikul kell 8.30 pean istuma toolis ja laskma endale pidulikku meiki teha. Ilu nõuab ohvreid. Hea, et üritus ikka enne lõunat on. Õhtuni oleks jama söömata ja joomata ja higistamata istuda, meik näos. Soengust ma loobusin. Ütlesin, et Eesti naised ei kanna ennelõunastel üritustel pidulikke soenguid.

PS. Luban, et te ei kahetse iialgi, kui teete Maru kokaraamatu järgi mannavahtu rohkete värskete vaarikatega. See maitse on lihtsalt hullumapanevalt imeline.

Kummikutega seenele

Kuivõrd kukeseened vajavad korjamist, tuli Ljolikul teha investeering kummikutesse. Nagu juba poodides kombeks saanud, kõlas küsimusele "Kas teil teisi numbreid ka on?" klassika valdkonda kuuluv vastus: "Kõik numbrid on väljas!".

Väljas olid kummikud number 47, mida kehval ajal saaks ka kummipaadina kasutada. Ja siis 41, mis pärast proovimist sobis imekombel muidu 43 suurus jalale. Müüja oli selline kena vanem proua, ütles kenasti minu kahtlevale ilmele lohutuseks: "No ega tal vist jalg enam ei kasva ka."

See kõlas kahtlaselt nagu lohutus emale, kes ostab kummikuid oma kasvavale pojale.