06 April 2009

Miks mulle majanduslangus meeldib


Sest see sunnib mind köögis leidma parimaid lahendusi hästi toitumiseks.

Suht lapsest peale on mulle meeldinud kooke küpsetada. Olen isegi lehttaigna algusest lõpuni valmis teinud. Nohjah, siis seda ei müüdud ju poes niiviisi nagu praegu. Poetorte ja-kooke ma ostan väga minimaalselt. Välja arvatud mõningad erandid – Olümpia metskirsi - mascarpone tort ja ükskõik kus tehtud rummikoogid, ikka need ümmargused ja roosa tutsuga. Kõik sünnipäevakoogid ja -tordid ma küpsetan parem ise. Tuleb isiklikum ja maitsvam. Isegi tööle sünnipäevale võtan ma parema meelega kaasa iseküpsetatud viineripirukad ja konjakimaitselise juustukoogi. Kaua vaesed töökaaslased ikka jaksavad süüa lähedalasuvatest kohvikutest tellitud ühemaitselisi kringleid.

Ma olen teinud kahte erinevat frikadellisuppi. Üks puljongikuubikust ja poefrikadellidest, teine isekeedetud vasikakondipuljongist ja delikatess-hakklihast käsitsi tehtud frikadellidega. (Ma tean küll, et veel luksim oleks omada hakklihamasinat). Pole vist vaja kaua mõelda küsimuse üle, kumb paremini maitses. Samas võib asjale läheneda ka nii, et üks on argipäevatoit ja teine nö. gourmet – toit. :)

Mehe majjatulekuga muutuvad pisut ka söögiharjumused. Harjumatult tihti tuleb ette võtta sealihategu. Täna näiteks olen ma üüratult uhke oma laupäevaõhtuse paneeritud sealiha üle, mille kõrvale sobis väike õlu (või siis õllemaitseline jook :) ) libistada. Selline lõõgastustoit. Oma väikeste kätega tehtud. Tasakaaluks pühapäeva hommikune taldrikutäis värsket salatit kanast, lehtsalatist, kurgist, kirsstomatitest, päevalilleseemnetest ja röstitud saiakuubikutest. Ahjaa, juustu, basiiliku ja päikesekuivatatud tomatitega täidetud seasisefilee kukkus ka ükspäev täitsa söödav välja. Peaks seda korra veel proovima.

Minu suurim kangelastegu on minu leib. Minu juuretisega tehtud rukkileib. Kogu kortermaja on algul juuretise hapukat lõhna ja pärast magusat leivaküpsetuslõhna täis. Minu leib seisab nädalaid, ilma et hallitaks või kuivaks. Ja viimase tahkunud osa ma tavaliselt riivin ära, et seda siis pannil või, suhkru ja kaneeliga praadida. Kui laps kõike otse kausist ära ei söö, siis saab sellest supermagustoidu, kus kõige alla käib praetud leib, peale mustsõstramoos ja siis kohupiim.

Oi, mulle meeldib köögis sahmerdada. Peaasi, et retseptid oleksid hästi lihtsad ja tegemine ei nõuaks liigset nikerdamist. Üle kõige ma armastan Eesti Naises leiduvaid Maru retsepte. Tema kunagi ammu ilmunud tühja kõhu lasagne retsept seisab mul riiulis narmendava ja toiduplekilisena aukohal. Mulle meeldib planeerida sööki, kui on oodata külalisi. Siis ma tõstan kõik oma kokaraamatud lauale, võtan kõrvale sõltuvalt asjaoludest kas kohvitassi või veiniklaasi ja asun lappama. Otsin välja meelepärased retseptid, korraldan nende hulgas finaali ja siis kirjutan endale kenasti poenimekirja.

Muidugi ma pole mingi Imre Kose naisvariant, imekokk Hildur Sokk. Ja kindlasti ei pane toidutegemine mind niimoodi ekstaatiliselt ohkima, kui Nigellat. Ma lihtsalt naudin oma väikeseid toidutegemisrõõme ja –õnnestumisi. Ja nüüd seda enam, kui restorani- ja kohvikuraha koomale tuleb tõmmata. Nagu rahvaski on rääkinud, ei armasta minagi, kui restoranist välja tulles on tunne, et sind on petetud ja röövitud või kalkuleerid endamisi, mida kõike head selle raha eest kodus süüa oleks saanud.

3 comments:

lemmikbeib said...

Ma olen valmis sulle alati rõõmu pakkuma - ikka nii, et sa saaks kõik kokaraamatud lauale tõsta ;)

nolzik said...

Nii ilus jutt :) Meeldis ka Nigella kommentaar :D Ja muide, Olümpia metskirsi - mascarpone tort on juba aastaid ka minu lemmik :)
Mõnusat leiutamist ja õnnestumisi :)

Anonymous said...

:) mul on ka sama rituaal, kui on oodata külalisi ja on võimalus üks ilus laud katta! Viimasel ajal kasutan valdavalt epicurious.com retsepte..