Tänasele kuupäevale ringike ümber. Kõige madalam punkt allpool merepiiri taas saavutatud. Kohe hommikust saati on selline tunne, et energia väljus minust vihinal nagu õhk lahtilastud õhupallist. Järgi jäi siuke niidijupikese otsas narts. Vaat selline, mida eesel Iiah kurva näoga Vinni Puhhi poolt kingitud tühja meepotti sokutas ja siis jälle välja tõmbas.
Eile oli teistmoodi päev, teistmoodi õhtu ja teistmoodi öö. Ja täna on kõik justkui koost lagunenud, molekulaarosakesteks jaotunud, õhku haihtunud. Reaalsus lööb jalaga keha pehmemasse kohta ja kõik tehtud otsused osutusid valedeks. Ilge vastik tunne.
Vahel annaks kasvõi oma leegiheitja selle eest, kui saaks aega mingi 12 tundi tagasi keerata ja kõik uuesti teha. Kuigi ma ei ole kindel, kas ma ikka teeksin midagi teistmoodi. Oman harukordset annet mitmeid kordi samasse ämbrisse kolinal maanduda.
Mitte et mul midagi halvasti oleks. Ärge saage valesti aru, kõik on pigem hästi.
No comments:
Post a Comment